Süü

„Ma vihkan sind!!! MA VIHKAN SIND!!! Mis sõnast sa täpsemalt aru ei saanud? Ma ehk mina, vihkan – tuleb sõnast vihkama, see tähendab, et ma vihkan sind, ma ei seedi sind, ma ei salli sind. Võta seda nagu ise tahad. Sõna sind on teisiti öeldes sina. Ma vihkan sind!!! Kas sa nüüd said aru või? Mitu korda ma pean seda sulle seletama. Ma ei taha sinuga koos olla. Sa oled vastik, ma ei tunne su juures kindlana. Miks sa sellest aru ei saa? Seleta seda mulle. Miks?“ röökisin ma üle teiste Sinu peale. Sa aga jäid mõtlema ja lõpuks sa laususid „Mida ma sinu meelest siis tegema peaksin? Ma tahan oma elu elada, ma ei taha, et mul tuleks probleeme, sa tead isegi, et mul on neid ja ma ei tahaks neid nagu juurde ka. Palun mõista minu olukorda ka, et miks ma pidin nii käituma! Ma ei taha ju palju. Mõista mind nagu mina olen mõistnud sind, sinu raskedes olukordades. Kas ma olen sulle nimelt haiget teinud? Või ma ei ole teinud sust välja kui sul raske on? Proovi mõista mind nagu mina sind siis kui sul on raske. Seda ei ole palju palutud. Palun proovi seda!“ „ Misasja? Ma ei kavatsegi sind mõista. Kuidas ma saaksin? Tead ka kui suure jama sa mulle kaela tõid? Saad sa aru. Ma võin nii veel vangi sattuda. Mul ei ole raha, et seda kõike kinni maksta? Miks sa selle minu peale ajasid? Miks sa ei osanud otsida kedagi teist, kes oleks võinud süüdi jääda? Miks just mina? Ma ei mõista sind. Tõelised sõbrad ei tee üksteisele nii. Veelvähem õed!!! Saad sa aru. Sa võid olla küll minust noorem, kuid see ei tähenda. Sa pead tõtt rääkima. Sa pead üles tunnistama, kes tegelikult süüdi on!“ karjusin ma su peale, ise hinges nuttes ja segaduses nagu sa arvatavasti isegi. „Ma ei saa, ma lubasin!“ ütlesid sa vaiksel toonil. „Misasja sa lubasid, et mina lähen kellegi teise asemel vangi? Kas sa oled peast põrunud? Sellist lubadust ei tohi anda. Ja miks sa üldse pidid sellise lubaduse andma? Et mulle vesi üleüldse peale tõmmata või?“ küsisin ma. „Sa ei saaks aru. Tegelikult ei ole see tõesti mingi põhjus miks oma õele nii teha. Aga nad oleks ajanud muidu minu peale ja siis veel elu üldse kihva keeranud. Nad lubasid sulle ja vanematele haiget teha kui ma süü sinu peale ei aja. Kuigi sina oled ikka kannataja. Ma saan aru, et ma tegin valesti, aga ma ei teadnud mida teha. Ma ei osanud seda ette näha, et sa vangis võiksid lõpetada. Vabandust!“ ütlesid sa kahutoonidel. „Misasja? Seleta asi ära nii nagu see on. Nad ei saa vanematele midagi teha ja mulle. Ja miks sa nendega üldse läbi käid, kes tahab omakasuhuvides asju ära kasutada? Miks sa ei ole enda parimade sõpradega, kes sul varem ka külas käis? Saad sa aru mida sa teed? Sa pead selle ära lõpetama ennem, kui sul endal on sama asi mis mullgi nüüd. Nad seda ootavadki kuna nad saavad uue lolli, kelle peale sitt määrida. Sina oled järgmine. Usu mind. Tule parem ära ennem kui ei ole hilja. Palun sind. Ma ei taha, et sul samamoodi läheb, võib-olla läheb sul veel hullemini. Palun sind, tule ära. Nad ei saa meile midagi teha, kui sa praegust kõik ilusti ära räägid.“ ütlesin ma. „Ei, ma ei saa, oled sa peast põrunud. Nad teevad tagasi ju mulle, et ma kitse panin. Ei, ma ei saa. Kuigi ma ei taha ka sulle pahandusi. Appi, ma ei oska midagi teha.“ karjusid sa mulle vastu. „Mine ära, ma ei taha sind enam elus sees näha, kui oma lihane õde tahab, et ma vangi läheksin. MINE ÄRA!!!“ karjusin ja pöörasin sulle selja. „Eiii õde, ma ei taha sust ilma jääda, kuigi ma vist olen juba jäänud, kui ma rääkima ei lähe. Aga kallistame siis viimast korda, ma lähen räägin asja nii nagu ta tegelikult oli. Aga ma tahan su suust kuulda ka, et sa ikka hoolisid minust kuigi ma olin paha ja nii! Palun ütle seda, ma tahan seda viimast korda veel kuulda!“ ütlesid sa mulle nii meeleheitlikult. Kuid ma ei öelnud seda sulle, kunas ma teadsin, et me näeme veel ja ma olin su peale ka suhteliselt pahane tol hetkel. Kuigi ma endamisi ütlesin seda, aga sa ei kuulnud seda. Sa läksid minema, sest ma ei teinud sust välja. Sa jalutasid nuttes minema.

Kolme tunni pärast tuldi mulle ültema, et vahi alla on võetud tõelised süüdlased, kes selle kuriteo toime sooritasid ja vabandust, et teid ei uskunud ja teile nii palju jama kaela tõime. Ei olnud tahtlik, aga meile samas vajalik, kuna teie olite peasüüalune. Palun vabandust, et teie aega raiskasime. Ma küsisin kohe, et kes need kinni võeti ja kuidas nad kätte saadi? „Teie õde tunnistas üles, ta on ka praegu vahi all, kuna ta ei rääkinud kohe alguses tõde ja varjas seda. Kaassüüdlane. Aga me ei pea teda kaua kinni, ta on alaealine ja tänu sellele pääseb ta suhteliselt kergelt. Ainult kautsjon tuleb kinni maksta.“ öeldi mulle ükskõiksel toonil. Ja nad lahkusid. Võtsin ruttu oma asjad ja läksin raha välja võtma, et õde vangist välja päästa. Ta ei ole vajalik seal olla. Tema ei ole süüdi. Läksin siis kautsjonit maksma, kui mulle öeldi, et ta sai tunni aja eest välja, mingid sõbrad olid kautsjoni ära maksnud. Kui ma küsin kes, siis mulle ei vastatud, öeldi, et salastatud info. Noo, okei, läksin siis koju ja ootasin kuna õde ka tuleb. Tunnid möödusid, aga temast ei olnud mitte ühtegi märket, et ta oleks vabaks saanud. Ta oleks kindlasti koju tulnud ju. Hommikul oli telefonikõne, mis mind vapustas. Mulle öeldi, et ma parem maksku see kautsjon heaga topelt meile või su õde sureb. „Ma ei usu teid, ma tahan ta häält kuulda, et ta on siiski teiega, mitte, et te lihtsalt tahate mult raha välja pressida.“ Ja siis ma kuulsin ta häält siis, see oli nii armetu ja valust karjuv. Mul hakkas tast kahju, ma ütlesin, et ma teen kõik, et su seal kätte saada, ma saan selle raha. Ma luban sulle. Ja siis pandi telefonikõne ära. Ma hakkasin mõtlema kust ma selle raha saaks. Mul oleks seda ju õe pärast vaja. Helistasin emale, et küsida, et kas ta ei saaks anda mulle natukene raha. Aga ta vastas, et neil on isaga endalgi praegu kitsas rahadega. Kui nad oleksid teadnud põhjust miks, mul seda raha vaja oleks – oleksid nad raha kasvõi maa alt välja otsinud. Aga põhjust ma ei tahtnud öelda. See ei ole minu asi öelda. Mõtlesin siis, et võtaks laenu, kuid pärast tuleb poole suurem summa välja maksma pidanud, et see jäi ka ära. Siis ma helistasin oma parimale sõbrannale, et küsida, et kas ta ei saaks anda, mul hädajuhtum. Ja ta andiski. Ma olin üliõnnelik, et ta laenas selle summa. Ma rääkisin ka enamus loo talle ära kuidas asi on ja miks mul seda raha vaja on. Ta mainis ka seda, et kui väljapressijad ei öelnud, et ära politseisse teata, siis ma võiksin seda teha, sest nad ei saa midagi teha, kuna nad ei öelnud midagi. Alguses arvasin, et see on liiga ohtlik, et õeke võitakse ära tappa sellepärast. Ei-ei ma ei tee seda. Lõpuks helistasin ikkagi ja rääkisin, et mis toimub, nad ütlesid, et kas nad on veel helistanud või jätnud teate kus vahetus toimub.

Segane. ?

Oleme need kes oleme, ja ongi kõik. Milleks pingutada asjadega mis, ei too edu. Leppida lihtsusega ja tunda end kaotajana või pürgida edasi ja olla võitja?
Kas see ei ole mitte mingi ettekujutlus, mis meid valdab. Me elame vaid korra, miks mitte võtta sellest kõik, mitte ainult pool? Miks me hakkame kahtlema asjades, mis pole juhtunud? Miks kujutleda asju endale keerulisemaks? Võiks ju ainult elada. Seda pole palju. Ebaõnnestusid? Mis siis, saa üle ja ela edasi. tõuse püsti ja vaata asju teise pilguga. Proovi asju, kuku, tõuse ja proovi uuesti. Mis on halba sellest, et sa komistasid. Ära karda. Kui kardad, ära näita välja seda. Ja ära unusta kõige tähtsamad asja - Nägemist. Vaata ringi, näe asju, tunneta neid ja proovi. Ära karda näha midagi sellist, mis teeb haiget. Ole sina ise ja see on tunne, millest loobuda sa ei taha. See on võimas. Sulle meeldiks see. Kindlasti. Kuigi see võib tunduda imelikuna ja raskena. nagu mismõttes "näe asju, mida sa kardad näha" See pole ju loogiline. Aga on. Osade asjade ees on klapid silme ees, et mitte kukkuda ja haiget saada. Ja samas ära mõtle sellele, mis pärast saaks. Või mitte palju ja proovi seda hetkel mis on. Mulle meeldib.

trr..

Ma vaatasin talle võõrastavalt otsa, nagu ma ei tunneks teda. Ta küsis: "Kallis...Kas kõik on korras? Kuidas sa ennast tunned?" Ma tahtsin talle öelda vastust, mida ma ei suutnud. Ma hakkasin nutma, sest kõik oli tühi. Ma ei osanud ei rääkida, ei kõndida ega mitte midagi teha. Ma lamasin ainult voodis pikali ja vaatasin tühjalt lakke. Ta naeris ja ütles, sul on ikka kõige kaunim naeratus. Ta nägi mu silmades naeru ja samal ajal nuttu. Ta lohutas, et pole midagi, et see läheb mööda. Ma lootsin seda, kuid möödus nädal, kuu ja aasta, ja ma olin ikkagi veel voodis. Ma tahtsin ära. Ma tahtsin jääda ainult üksi, ma ei tahtnud, et keegi mul juures oleks. See oleks olnud mulle liiga valus, näha kedagi, kes ainult on sellepärast mu juures, et nad haletsevad. Aga ma ei suutnud seda neile öelda. Ma ei saanudki rääkida. Ainult mõned sõnad ja needki jäid lõpuks arusaamatuteks.
Ja siis ma ei teinud enam midagi mida nad tahtsid, ma tahtsin olla ainult üksi ja see oli ainuke viis kuidas neid lahti saada. Ma saavutasin selle. Ma sain neist küll lahti, aga halvasti. Ma isegi ei püüdnud enam midagi teha, sest aeg oli lennades läinud ja mina ikka siin, voodis. Mitte midagi polnud tollest päevast muutunud, kui ma haiglast välja sain. Muidugi ma olin masenduses juba ja alla andmas. Kuid ühel hommikul kui silmad lahti tegin ja ringi vaatasin, tundsin, et kõik on kuidagi teistsugune. Päike säras rõõmsalt, linnud laulsid ja ma tundsin ennast kergena. See oli hea lõõgastav tunne, mul polnud seda tundnud pikka aega. Ja ma naeratasin, ja mitte silmadega, vaid suuga. Ma olin õnnelik. Ma nägin, et kõik võib muutuda, et mul pole vaja masenduses olla. Tol päeval ma hakkasin endaga tegelema. Ma tahtsin näidata, et ma saan hakkama. Igapäev ma üritasin ennast nii palju kui võimalik liigutada. Alguses tundus see asi ikka väga lootusetu. Mul ei liigunud mitte üksi kehaosa, peale käelabade. Aga ei, ma ei andnud alla, kui soov ja tahtmine juba vastupidiseks muutus. Ma mõtlesin, et siin on veel palju ilusaid asju ja ma tahan neid näha, ma ei taha nendest ilma jääda. Ma üritasin, proovisin ja sain hakkama, väikeste sammude viisi. Muidugi ma alustasin varvastest, ma tahtsin, neid liigutada. Vahepeal oli juba surnud jala tunne, mis ajab pinde välja. Selle üle oli mul hea meel. See pidi tähendama mulle ainult head. Mida aeg edasi, seda rohkem ma ennast liigutada sain, aga nagu ma ka arvasin, oli kõndimine ja käes midagi hoidmine minu jaoks ikka väga raske. Asjad pudenesid käest ja läksid katki. Ma polnud kunagi nii palju nõusid ära lõhkunud, kui sel ajal. Õnneks leidsin, et mul on papptaldrikud ja topsid olemas. Need õnneks jäid terveks. Kõndimisega oli ka nii, et ma pidin igaltpoolt kinni hoidma, et liikuda. Kukkusin ja tõusin püsti. Ja need sinikad olid mulle väga armsadeks saanud. Kui ma vaatasin, et ma olen valmis teistele ka seda ütlema ja näitama, siis kutsusin nad minu juurde. Kõige kallimad inimesed tulid, ma läksin neile ukse vastu ja nad olid üllatunud ja õnnelikud. Kõik õnnitlesid ja küsisid, kuidas sa hakkama said, mida sa tegid. Seletasin neile natuke. Istusime ja jõime kohvi ja sõime. Ma olin õnnelik, kõik oli nagu paari aasta eest. Meil oli tore. See mida ma sõprade silmis nägin, tähendas mulle palju. Ma nägin neid naermas ja üksteisega juttu puhumas. Ma tõusin püsti ja liikusin köögi poole.Ja sel hetkel ma kukkusin ja tõusta enam ei jõudnud. Avastasin, et ma ei suuda ka enam rääkida. Pisarad jooksid iseenesest. Ma olin löödud. Löödud oma haigusepoolt.
Nad viisid mu kiiresti haiglasse. Kuid sealt ei öelnud enam midagi head. Nad said mu jälle rääkima, aga mitte enam kõndima ega midagi tegema. Ma süüdistasin ennast, et see on minu süü. Ma poleks pidanud olema nii kangekaelne. Ma oleks võinud abi vastu võtta. Miks just nüüd, kui ma olin õnnelik? Nad lohutasid, aga see oli armas, kui süütunne oli ikka mul suur. Ma vaatasin ja olin. Järgmised paar kuud olid mulle eriti rasked. Ma sain iga päevaga vähem rääkida ja mälu polnud ka enam see, mis varem. Unustasin ka kõike elementaarsemaid asju. Aga seekord ma ei andnud alla, ma tahtsin võidelda selle haigusega. Ma ei tahtnud seda. Ma märkasin, kui tähtis on elu ja seda nautida. Ma tahtsin, et nemadki sellest aru saaksid ja seda ei raiskaks. Nemad ainult olid mures ja masenduses, mida nad mulle välja ei näidanud. Nad võitlesid minu juuresolekul pisaradega.
Järgmisel päeval ma võtsin neilt kätest ja proovisin öelda, et hoidke ennast ja ärge olege kurvad, rõõmustage, igas asjas on natuke head. Nad hakkasid naerma. Kuigi see oli kurb naeratus. Nad olid koguaeg mu juures, see tegi mind rõõmsaks, ma naeratasin, olin kuidagi aktiivne, vähemasti energiat oli palju. Ma hetkeks tundsin, et midagi pole olnudki, et ma saan kõike teha. Aga nii ruttu kui see energia tuli, nii kiiresti see ka kadus. Tekkis väsimus ja jäin magama. Nad arvasid, et ma olen lahkunud nende seas, ja puhkesid nutma, ja kutsusid arsti. Arst ütles:"Et ta magab, aga kas ta ka enam üles ärkab on küsimus. Igal juhul pole tal enam palju jäänud." Ema vajus ära, ta nuttis nii kohutavalt, et ei suudnud seda lõpetada. Talle anti rahusteid. Kõik olid endast väljas. Keegi ei osanud midagi teha. Nad ei mõistnud kuidas see võimalik, ta sai liikuma, ta tegutses jälle, ta oli nagu varem, aga nüüd lebab ta siin abituna voodis. Ma olin koomas kuskil kuu aega. Ma võitlesin, ei andud alla, sest ma andsin endast vahest märku. Arstid tegid kõik mis võimalik, aga ma olin väsinud, ma ei jõudnud enam. Ja oligi kõik. Ma tundsin, kuidas arstid mind elustavad ja tuttavad nutavad ja lootavad ja karjuvad mind, et ära anna alla. Võitle, sa oled nii kaua võidelnud. Ära anna alla. Ma hakkasin sisemuselt nutma, aga ma ei jõudnud enam. Mul polnud enam energiat. Ma ei tahtnud neile haiget teha, aga ma ei saanud midagi parata. Ma ainult palusin neilt andeks. Ma arvan, et nad kuulsid seda. Arstid lõpetasid ja see kurbus mis oli, oli nii suur, et nad ei tahtnud seda uskuda. Nad nutsid ja hoidsid minust kinni. Kuigi oli juba hilja. Ma olin nende juurest lahkunud. Siis üks ütles, et ärge olge kurvad, ta ei tahtnud seda. Olge ta pärastki natuke rõõmsamad, ta tegi endast kõik, ta süüdistas ennast, olge mõistvamad, kuigi seda on raske teha, eriti praegusel hetkel. Neil tuli väike naeratus näole ja mina tundsin ennast kergelt nagu udusulg.

Läheb ülekontrollimisele, et vigadega ja sassis.

Tere,
ei ole suht tükk aega kribanud, nüüd oleks vist õige aeg ennast jälle meelde tuletada.

Kirjutaks ühe jutu.

Hommik, see ilus päikseline ja lumine hommik.Parem ei saakski olla. Kõik särab vastu kui välja vaatan. See lihtsalt on imeilus. Seda ei pruugi küll mõista, et vaatad välja on kõik tore, ilus kena ja järmisel hetkel on selline tuisk ja pakane, et ei taha välja üldse vaatada, rääkimata, sinna minekust. Tund tunni haaval liigub päev õhtusse. Iga tund sa vaatad kella, et nüüd peaks minema käima õues vaatama ringi ja värsket õhku hingama. Kasvõi poes, raamatukogus, sõbra/sõbranna poole jalutama ja teda ka kutsuma. Aga kohe kui mõtte ole ära mõelnud, siis muutub ilm halvemaks. Siis liigub tuju nulli ja jällegi tekib üks depersiooni algeline iseloom välja.
Ühel hetkel sa teed selle teoks, sa lähed välja. On mis on. Ja see juhtuski, sa läksid välja, kutsusid sõbranna ka kaasa. Kõndisite ühe teeotsa ära, mis vaja ja palju viitsisite. Enne kojuminekut käisid veel hetke poes, et osta vajalikke asju söögi tegemiseks. Siis läksite lahku, sõbranna läks koju ja sinagi hakkasid kodupoole astuma. Koju jõudes avastasid, et sul sai valesti asjad osetud. Kutsusid ühe teise sõbranna ja läksite koos poodi. Kõndisime rahulikult. See oli hea ja lõõgastav peale sellis pikka jalutukäiku, mis enne toimus. Nagu kirss jäätise peal.
Tagasi jõudes, hakkasin kooki tegema. Tegin ja tegin ja siis selgus, et ma ei tea milline näeb välja kõva munavalge. Helistasin ruttu emale ja küsisin. Ta muidugi vastas, et ta ei oska nii seletada. Aga ütles, et kui lusikas püsti jääb siis peaks olema. Tahtsin igaksjuhuks ka sõbranna käest üle küsida, kes ka suht küpsetab. Aga ta ei vastanud. Panin selle kooki sisse, mis minu meelest arvatavasti sobis. Kooki ahju pannes kuulsin, et mükse, et keegi kribab mulle, ja muidugi oli see tema. Ta küsis, etmis tahtsid. Ma ütlesin, et hilja juba. "Ei, räägi." "No, et ma tahtsin teada, et kas sa tead, milline näeb välja munavalge kõvana?." Selle peale ta naeris mind muidugi välja. "Kuidas sa seda siis ei tea?" "Eiole kokkupuuteid olnud varem sellise asjaga." "Torti või muud sellist pole teinud?" "Ei." "Kõike kindlam viis on keera kauss tagurpidi ja kui kaussi jääb siis on kõva" "No, okei, nii ekstreemne ka ka veel pole" "Ma ei saa, see ikka eriti naljakas." No, blond noh." "Ja blond, eriti blond." "nojah" "Ei no ma ei saa, väga hull." "Jajaaa."
Et selgus, et inimene õpib koguaeg. Vähemasti see asi jääb nüüd küll suht tükiks ajaks meelde. Egast midagi, oli mis oli.
Kook sai lõpuks valmis ja täitsa hea on/oli.
Pärast seda istusin veel arvutis ja vaatasin ja suhtlesin teistega. Enne poolt 12 käsin võrus, õin ema koju. Ja kodus olles ajasin temaga veel paar sõna juttuja siis tuttu, et eriti palju aega polnud enam kui üles pidi tulema. Poole kahe paiku jäin kuskil magama. Ja enne viit üles. Et jah, reaalsus on hea.

Uni, mis muutus peaaegu tõeliseks.

Ma arvasin, et ma suren, kuid see oli ainult unenägu. Enne magama minekut tundsin ma end kuidagi eemalolevat ja uni oli ka kerge külla tulema. Magama jäädes tundsin kuidas külmavärinad üle keha ringi sibisid. Silmad sulgedes nägin ma lauset „Ma igatsen sind kallis!“ ja päris mitu korda. Keegi oleks nagu seda öelnud ka. Tundes, et kergenenud tunne hakkas kohe. Ma teadsin, et ma pole üksi, vaid sa oled koos minuga, kuigi ma ei teadnud, kes sa oled. Aga nägin sind uduselt oma silme ees. Ma nautisin seda hetke ja hetkeks teadsin, et see toimub kõik päriselt. See oli nii reaalne. Siis kadus see kõik. Hakkates seda pingsalt ja kartes uuesti otsima, nägin ma ainult tühja teed, kus joone asemel oli ahelkett. Täpselt nagu heegeldatud tee külge. Kõik hakkas tumedaks tõmbuma ja siis ma ei näinud enam midagi. Panin silmad kinni ja ootasin. Uuesti avades nägin, et ikka tume. Lõpuks panin silmad kinni ja hakkasin siis liikuma, lootes, et ma leian su üles. Alguses kõndisin, aga tundes, et keegi on veel minuga. Kes liigub mul järel. Hakkasin jooksma. Jooksin nõnda kaua, et lõpuks ei jõudnud ma enam seistagi. Aga sammud tulid muudki järele. Avasin silmad ja vaatasin, et siin on kõik valge. Teadsin, et ma olen kohal. See ongi see koht, kust ma su leidma pidin. See koht oli nii tuttav, nagu oleks siin terve elu elanud. Siis tuli meelde need sammud, mis mul järel käisid. Vaatasin hirmunult taha ja nägin suurt veoautot, täpselt minu suunas sõitmas suurel kiirusel. Ja veoauto taga olidki sina. Sina olidki see, kes mul järel käis. Aga selleks oli juba liiga hilja. Tundes viimast korda su kätt ümber minu käe oli see kõik mida ma vajasin. Sel hetkel taipasin, et ma ei tahtnudki sind näha, vaid ma vajasin vaid su juuresolekut. „Andesta“, kostus vaid mu suult veel. Peale selle ma tundsin kuidas mind pandi kinnisse ruumi ja kuuldes, et midagi visatakse sinna peale, tekitas hirmu. Püüdes karjuda, millel ei olnud abi, sest keegi ei kuulanud südames seda, mida ma hõikasin. Kõigil olid omad mõtted nii peas kinni.

Ja hetkel kui avastasin, et see kõik unenägu, mõtlesin ja jäin uuesti magama, silme ees sama lause „Ma igatsen sind kallis!“

Ära ütle ei.!

Ära ütle ei. Ära ütle ei! Ära ütle seda! Vähemasti mitte mulle. Ma anun sind. Ma palun sind. Ära ütle mulle ei! Ära tee seda! Ma ei taha näha seda. Miks sa nii teed. Palun. Kordki, jah kordki võiksid sa teha mulle seda rõõmu, seda head meelt, et sa ei ütleks ei. Miks sa seda teed? Selleks, et endal oleks hea tunne või selleks, et näha kuidas ma piinlen? Ma ei taha seda tunda, et olen hüljatud. Ei taha tunda endast läbi põlenuna. Tunda, et ma põlen ikka veel, kuigi aeg on möödas, mõeldes - et mina põlen ikka edasi. Arvades, et see on lõpp, et suren. See on hea. Ehk olengi juba surnud. Lõpuks on see möödas ja ma ei tunne end läbi põlenuna. Ei taha loota midagi, mida ei juhtu. Milleks ma peaksin ennast vaevama? Ma ei taha kuulda seda sõna, ma ei taha olla läbi põlenud! Ma tahan olla uus. Ma tahan tunda elu, kuid mitte negatiivseid asju. Ja, ma tean, need kuuluvad sinna juurde. Jajaa, kuid miks? Miks ei võiks olla positiivne elu ja tunda rõõmu, kasvõi, kõige pisemadest asjadest?
Paneb mõtlema? Oja :D

Miks öeldakse, et elu on ilus? Kas nad mõtlevad seda tõsiselt või lihtsalt mängivad? tahaks aega tagasi. nii ei saa olla, et kõik oleks ilus. see ei ole loogiline, kuigi samsas...
mu peas on käinud kummalisi mõtteid, mis ajavad mu segadusse. kas tõesti olin kord selline, kes oli rõõmsameelne ja samas jutukas? Kuhu see inimene minus jäi? Miks olen nüüd selline tõsiselt rõõmus ja vaikne? Mis juhtunud on? Mis paneb arvama, et elul ei ole mõtet? On teada, et elul on alati mõte, ükskõik milline see ka poleks. Tahaks oma mõtet teada nüüd. Miks peaks ma ootama, kui ma ei taha oodada? Miks peaksin tegema seda, milleks ei ole mul isu?
Nendele vastust oleks teada hea. Pole vaja lohutust egast selliseid asju. On ainult vaja teada neid vastuseid, mis annaksid aru. Nendest oleks kasu. Aga kui ma teada saan need, kas siis keegi saab haiget?

Ma Aktsepteerin Kõiki Unistavalt

Leidsin mingi vana loo :)

Ma enam ei suuda. Meil oli midagi erilist ja see oleks võinud olla siiamaani. Kuid ei ole. Kahju, sest ma igatsen sind. Ma ei saa, sa elad mu peas, sa elad mu hinges, sa oled koguaeg minuga – ükskõik, kuidas ma proovin sind peast välja saada, ma ei suuda seda, lihtsalt ei suuda. Ma mõtlen koguaeg sinule. Ma tahan karjuda, et ma armastan sind. Sest ma tõesti tunnen, et ma armastan sind. Sinuga olles oli kõik nii hea. Ma tundsin ennast sinuga turvaliselt, ma usaldasin sind. Ma teadsin, et sa oled see õige. Mu sisetunne ütles, et sinuga ei saa midagi halvasti minna. Ma lihtsalt teadsin seda. Ma ei tea kuidas – lihtsalt. Ma tahaks praegu olla koos sinuga. Ma kasvõi tuleks jala su juurde, kuigi ma tean, et sinna on sadu kilomeetreid pikk maa, aga ma tean, et kui ma kohal oleks, siis ma näen sind. Ma näen sind, keda ma tohutult igatsen. Sind, kellega ma tahaks olla koos kogu aeg. Aga ei saa. Ja see on masendav, ma lihtsalt tahaks nutta, nutta, et me ei saa koos olla. Ma igatsen sind. See on piin. Ma ei suuda. Ma tahaks kuulda su häält, kasvõi sekundiks. Ma tahan kallistada ja suudelda. Ma tahaks olla sinuga. SINUGA!!! Miks ei ole see võimalik. Ma ei saa. Ma tahan sind näha. Ma tahaaaaan. Aga kes palju tahab see vähe saab. Aga ma tahangi ju vähe saada. Ma tahan ainult sind. Seda ei ole palju ju. Ei ole ju ? Ma ei tea mida sa sellest arvad, aga ilma sinuta ma ei suuda. Ma võin olla ükskõik kellega, aga sina oled minu mõtetes, sa elad minu peas. Ja sind välja visata ei ole kerge. Sest ma armastan sind. MA ARMASTAN SIND!!! Ma võiks seda karjuda kõigile, ma tean, et see tunne on õige. Ma armastan sind. Ma ei saa kellekile teisele öelda, et ma armastan teda, aga sinule ma saan. Ma ei tea miks see nii on, aga see on nii. Ja see tunne on hea. Palun seleta mulle, miks see nii on. Miks peab elu nii keeruline olema ? Miks? Miks ei võiks olla inimesed õnnelikud ja teha teisi õnnelikuks ? Miks ?? Palun seleta mulle. Ma ei saa sellest aru, miks peab see nii olema!?! Ma ei taha, et see nii oleks. MA EI TAHA!!! See on ebaaus! Aga loodetavasti läheb kõik hästi ja me oleme jälle kunagi koos. Ma loodan seda. Ja tavaliselt sureb lootus viimasena. Ja lootus on lollide lohutus. Järelikult ma olen loll ka. Juhtub. Tegelikult on see juba vana teada asi, et ma loll olen. Ma olengi praegust ülbe pohhuistlik tibi. Et ainult loll tuleb kirjuatata ette ja ongi asi vask. Ma jään tavaliselt magama just sinule mõeldes. Siis ma saan rahulikult magada.

MinuMinu mõeldud luuletused.

***

Ingel on sul akna taga,
sina teda sisse ei lase.
Oled kuri ja paha,
ingel akna taga, on aga täitsa hale.

***

Soovin sulle head ööd,
homme tegema peab jälle tööd.
Olgu uni magus-mõnus,
varsti tuleb sulle sõnum,
avades sa näed, kuidas kalli teevad käed.


***

Väljas on sõrav kuu,
mida ehib ta suu.

Endamõeldud luuletus.

Väljamõeldud :D

Elu, kus on liiga palju vigu.
Elu, kus ei ole enam õiget melu.
On ainult vead,
mis ei ole üldsegi head.
See elu ainult viitab,
kuidas teisi ma piinan.
Kahetsusega ma elada ei suuda,
see kõik tähtsusetuks muudab.
Jääb ainult see,
mis on mu hing sees.



Kuidas on siis ?

Mulle meeldib, kuigi on natukene, liiga ..., ei olegi sõnu.

Ma ei taha. Ausalt ma ei taha. Ma ei suuda. Ma lubasin endale, et ma ei nuta kunagi. Ma lubasin seda endale. Ja ma murdsin selle. See on eriti valus, kui sa murrad lubaduse endale. Ma ei taha seda enam tunda. Ma tahan ainult üht. ainult üht. Ma soovin, et mulle ei tehtaks haiget enam. Ma ei talu seda. Ausalt, see on raske. Ja ma kujutan ette, et sa tead. Ja, ma tean, et sa oled võibolla selle läbi kogenud. Aga ma ei taha. Ma ei suuda. Ma ei talu seda. Ma tahan joosta kuhugi kaugelekaugele ära. Ma tahan tunda, et ma olen olemas ka teiste jaoks. Ma ei taha olla üksi. Ma tahan olla kellegagi, kes mõistab mind. Ja ma tean, et pean ootama. Kui kaua veel? Kas ma pole piisavalt haiget saanud juba? Kas poleks aeg õnn ka minu õuele paistma tulla? Kas ma olen ainult asi, mida saab võtta ja siis ära visata? Kas ma olen ainult selle jaoks siin? Ei, ära isegi mõtle sellele, ma ei ole sellega nõus. Ma ei kiindu mitte kellekisse enam ära. mitte kellekisse. Ma ei taha. Olen parem üksi kui hakkan kedagi uuesti niiviisi võtma. Ei, aitab. Mul on ka süda. Miks peab üldse kellekile haiget tegema? Miks? Seletakse lahti mulle, miks? ma ei saa sellest aru. Ei. Kõik. Kõik. Ma ei taha enam. Ma ei viitsi enam. Vastik. Ma ei saa aru ja ma ei tahagi aru saada. Vot. Kõik. Mul ei olegi seda kõike vaja.

Kirjutasin ühel ööl ühe jutu. Loodan, et meeldib ;)

Kõik algab algusest. Algusest, millest meil aimu ei ole. Algusest, mida me ei tunne ega teas midagi. algus, mis vajab aega, et öelda "Tere tulemast, sa oled nüüd üks meie seast!" Seda lauset kuulevad vähesed, sest nad ei oska kuulata. See on üks anne, mida peab austama nagu sa pead austama ennast ja ka teisi. Kui sa ei kuula, mida sulle öeldakse, võidakse sind siia ühiskonda mitte vastu võtta, sest sa ei kuula, järelikult sa ka ei oska õppida. Sa muutud inimestele tähtsusetuks ja vastikuks. Nad ei vaja sind, nad saavad ka ilma sinuta hakkama. Nad hakkavad aina vähem ja vähem sinuga koos olema, kuni sa jääd üksi. Sa tunnetad, mis on üksindus. Sa ei taha üksinda olla, sest see tähendab üksolemist. Üksi - mitte kellegagi koos. Pead tegema kõik ise. Sul pole kellegagi rääkida, sest sa ei osanud kuulata. Sa oskasid vaid rääkida ja see ajab su nüüd hulluks, sest sa ei saa teha ühte oma lemmiktegevust enam teha. Sulle ei meeldi see. Sa püüad õppida oma vigadest, kuigi sa tead, et algus tuleb raske. Sa pead leidma kellegi, kes kuulaks sind ja seejärel pead sa kuulama teda. Kas sa tahad seda või ei. Seda ei küsida sult, sa pead tegema seda või kukud veel sügavamale üksindusse. Aga sa pead arvestama ka sellega, et kukkudes saab haiget, kukkudes saab haiget, kukkudes on võimalik tõusta ja kukkudes saab kaotada kõik mis sul on. Sul läheb aega, et taas tõusta ja öelda "Palun, kas ,a saaksin alustada algusest?" Ja nii õppisid sa paluma, paluda midagi, midagi mida su uhkus ei luba. Sa mõistad esimest korda elus, et sa ei ole ainuke, kellel on mured ja takistused. Sa õppisid teisi kuulama, sa ei ole ainuke, kellel on mured ja takistused. Sa õppisid teisi kuulama ja takistusi ületama. Nüüd sa saad aitada ka uusi uustulnuksaid, kes alustavad algusest, kes ei tea veel sellest midagi. Kuigi nad teevad sama vea, mis sinagi - nad ei oska kuulada. Nüüd sa kuuled lauset "Tere tulemast, sa oled nüüd üks meie seast!" Ja sa oled õnnelik, sest sa omandasid uue oskuse, mis tuleb kõigile kasuks.

Tuli tuju kirjutada.. aga vaadake ise kuidas meeldib..

Anna oli alles neljanda kooliaasta alguses nende klassi tulnud. Härra Kivi, nende klassijuhataja, oli ta ühel hommikul enese ees uksest sisse lükanud ja öelnud: See on teie uus klassikaaslane. Tema nimi on Anna. Olge tema vastu kenad. Ta on alles pool aastat Saksamaal. Varem elas ta oma vanematega Poolas. Anna juures oli kõik naljakas. Ta ei kandud teksasid, vaid ülearu pikka vanamoodsat kleiti. Tal oli ainult üks pats, ja seegi ülearu pikk. Ta oli kahvatu ja kõhn ja nohises. Martini meelest oli Anna kole. Mõned hakkasid itsitama.

Käituge korralikult, ütles härra Kivi. Ta pani Anna Kati kõrvale istuma ja Akti nihkus kohe Annast natuke eemale. Anna tegi näo, nagu ei märkaks midagi. Martini arvates ei sobinud Anna nende klassi. Aga ta silmitses teda veel. Äkki tõstis Anna pea ja vaatas talle otsa. Martin võpatas. Annal olid hiiglassuured pruunid silmad ja need olid kohutavalt kurvad. Niisuguseid silmi ei olnud Martin veel kunagi näinud. Ta ei teadnud. Kuidas ta selle peale tuli, et need kurvad on. Ta mõtles: Niisuguseid silmi ei tohi olla. Need ajavad hirmu nahka. Ta ei vaadanud enam sinnapoole. Järgmistel päevadel ei teinud keegi Annast välja. Härra Kivi manitses klassi, et nad mõne inetu tembuga hakkama ei saaks. Kui Anna vähemalt pillimagi hakkaks, mõtles Martin. Seda ta aga ei teinud. Kati leidis, et Anna on jäle. Ta haiseb, ütles ta, ja ei oska kirjutadagi. Karl ütles: Võib-olla oskab ta seda poola keeles. Ta on ülearuline poolakas, mitte sakslane, ütles Kati. Ilmselt ei lubatud tal Poolasse jääda, arvas, Karl. Selle pideva haisemise pärast, ütles Kati. See oli Martinile juba liig. Ta võttis Katilt käevarrest kinni. Jäta Järele. Ise sa haised. Kati tõmbas ennast lahti ja karjus nii kõvasti, et kogu klass kuulis: see kaitseb Annat. Martin armastab Annat! Martin tormas Katile kallale ja surus tal käega suu kinni. Kati läks näost punaseks ja rabeles. Lase ometi lahti, hüüdis Triin. Vaata, ta ei saa enam hingata! Lase Kati lahti, Martin. Härra Kivi oli hirmus vihane. See oli näost näha. Ta käskis neil kohtadele minna. Korraga oli klass väga vaikne. Kuna kõik nii hiirvaikselt püsisid, kuulsid nad, et Anna nuuksub. Ta püüdis nuttu tagasi hoida. See ei õnnestunud. Pisarad voolasid tal üle põskede. Ta pühkis neid kogu aeg ja luristas nina. Härra Kivi läks Anna laua juurde ja käskis Katil Triinuga kohad ära vahetada. Triinule ütles ta: Võib-olla saad sa Annat aidata. Seejärel pidas ta kõne. Ta rääkis läbi hammaste. Ilmselt oleks ta parema meelega möiranud. Igaühega teist võib juhtuda, et te satute teise linna ja teise kooli. Ja igaüks teist oleks seal algus võõras. Annaga on lugu veel palju halvem. Ta on hoopis teisel maal, Poolas üles kasvanud ja koolis käinud. Seal koolis rääkis ta ainult poola keelt. Kodus saksa ja poola keelt. Tema vanemad elasid Poolas, kuid nad sakslased. Nad esitasid avalduse Saksamaa Liitvabariiki elamaasumiseks. Nüüd on nad siin. Nad tahavad lõpuks kodus olla. Anna samuti. Teie teete tal selle raskeks. Martin kiikas Anna poole. Anna, istus, pea norus. Polnud sugugi kindel, kas härra Kivi kõnet kuulas. Mis teha, ütles Karl pärast tunde. Ei miskitki, ütles Kati. Nad jätsid Anna järgnevatel päevadel jälle üksi. Isegi Triin ei tahtnud teda enam aidata. Ta on opakas, ütles ta, ta ei räägi minuga. Ta on loll kui saabas, ütlen ma teile. Alguse oli kõik saanud ühest vanast tennisepallist. Selle oli teisele loopinud. Martin, Karl ja Janis. Anna seisis kastani all kooli õue piirava müüri ääres. Jälle üksi ja omaette. Ta seisis seal nagu hüüumärk. Äärmiselt etteheitvale. Martini meelest oli see tobe.

On alles ohmu, mõtles ta. Meie ju tahame. Tema ei taha! Ta võttis hoogu ja viskas. Pall tabas Annat keset otsaesist. Käis mats. Anna karjatas. Kohe pistab töinama, mõtles Martin ja ootas seda. Kõik teised olid seisma jäänud, oma mängud pooleli jätnud ja vaatasid Annat. Anna vaikis, hõõrus laupa, keeras ennast väga, väga aeglaselt müüri poole. See oli alatu, ütles Triin. Martin sai äkki enda peale maruvihaseks. Milline tobu, ütles ta ja mõtles sellega iseennast. Tundus aga, nagu mõtleks ta Annat. See on tõsi, et ta oli tahtnud Annat tabada. Ta oli tahtnud talle kogunisti haiget teha. Paras talle. Karl plaksutas nagu teatris või tsirkuses. Martin ütles: oleks ometi sina visanud, vana tagumik. Nüüd on jänes püksis, või mis? Karl tormas koos teistega minema. Vahetund oli läbi. Martin lonkis neile järele, kuid ei läinud klassi. Ta mõtles Annat oodata. Anna ei tulnud. Martin jooksis tagasi õue. Anna seisis ikka veel kastani all. Martin pidi juba hõiskama: Anna! Aga see oleks liig olnud. Anna oleks võinud mõelda, et ta tahab temaga tutvust sobitada. Tal oli kahju, et ta oli teda visanud. Muus midagi. Anna, ütles ta siis ometi nii valjusti, et tüdruk seda kuulma pidi. Anna seisis, selg tema poole, ega liigutanud ennast. Oma asi, kui ei taha. Äkki vaatas Anna Martini poole. Tema põskedel olid porised triibud. Ta oli käega pisaraid pühkinud. Tema silmad tundsid veel kurvemad kui tavaliselt. Jeerum, missugused silmad! Ta astus paar sammu Martinile vastu. Käsi hoidis ta kõhu peal koos, nagu kavatses kohe palvetama hakata. Martin ütles: Vabandust! Anna ütles, mul ei olnudki väga valus. Aga sa ole ulunud. Sellepärast et te mind ei salli. Aga mina sallin, ütles Martin. Seda ei olnud ta küll sugugi öelda tahtnud. Ui! Karjatas ta. Mis sul viga on? Küsis Anna. Ei midagi. Sitta sest. Anna ütles: Sa ütlesid - . kuid Martin hoidis kõrvu kinni ja huilgas nagu sireen. Ta nägi, et Anna räägib. Ta ei kuulanud teda. See oli hea. Ta oli täielikus segaduses ja tormas ees minema. Nad jäid hiljaks. Härra Kivi ei teinud tsirkust nagu tavaliselt, vaid vaatas Martinile ja Annale ainult uurivalt otsa. Nii, nüüd võime siis alustada harjutavat etteütlust. Karl oigas. Kas kellelgi on selle kohta midagi öelda? Küsis härra Kivi. Terve klass raputas pead nagu üks mees. Etteütlus läheb mul aia taha, mõtles Martin. Päris kindlasti. Härra Kivi hääl kostis äkki päris lähedalt: Martin Järv, kas sa magad, või oled ärkvel? Martin püüdis tähele panna. Kuigi ta mõtte läks üle Annale. Ja Martin avastas, et ta armastab Annat.

deeeem, noonii. mida fakkkkkiii. see ei ole normaalne, ma unustasin, sinu. jahm sinu,kallikene. Sinu. Sry, päevik, aga anna andeks, ma käin iga päev sind vaatamas ja puha, aga ma unustan siia kirjutada, Sry, ma ei tahtnud. ausalt ka. biiig diiil eksju. Sa saad üle eksju ? Oehh, mega hää, ma teadsin, et sa oled arusaaja tüüp. No, tegelikult ma ei annaks sulle teist valikut ka eriti. Sry, nooh. biiig diiiil. =) jeehuuu :D
urh. kellekil on vist hea tuju.. jeeeee. MusiMusii :D mine nooh per**e kui vigane ma või ikka vahest olla ja nii. Fakkkk, see ei ole normaalne.. Läheme tähistame ehk SUVEEEEEE. Suviii, lõpuks see imearmas aeg, kus saab ilusaks pruuniks ja puha, nii armas ju :? ei ole ? Misasja? sa paned pange. Ära loe edasi siis. See ei ole sinu jaoks. Ausalt ka, kao ära siit, kui sa ei ole sellega nõus.
What word you don´t wit get? Suvi on eluhea aeg, talv ka(lumega muidugi). Suvi+päike=pruun. On ju nii? ei ole? oihh. Kao ära, ajad mind eksi teele, ma ju mainisin, et sa ei loeks edasi vaid kaod ära. deeem. Sul on pikad juhtmed ikka. KAO ÄRA! Okei, läksid. tore, oli ka aeg. Nii, suvi on aeg, mida kõik jumaldavad, mine nuuh, see tähendab ühe lõppu teise algust. Noo, võta seda kuidas tahad, ma ei viitsi seletada. Deem, ma kasutan koguaeg, kas sõna "deeeem" või siis "mine nuuh" kle, nii ei saa. sellest peab lahti saama. Aita, kuidas?
"Kle, sa rääkisid suvest mitte oma sõnavarast ju.!" Noo, biiig diil. Aga pohh, nii, et suvi jeeah. Oi suvi on tore, saab pappi teenida ja kauakaua magada ja see niininnunännu armas päike. ma jumaldan seda. fakkk. seda ei saa aint suvel jumaldada ju. Teistel aasta aegadel on suvi ka ju. Ah, Pohhh. Suviii... Ich liebe sommer... Ausalt ka.

FunkyyFunkyyyy.. rabbit jump attitude between. :D :D I don´t get about over. Jesus. great temper still. JeeJeeeeee. Fakkkk.. :D
Ma ei saa. mine nooh, ma võikski siia niisama lolli tühja teksti kirjutama jääda. Eluhaige. mine nuuh. Sa küsid kuhu ? Kukele ikka, kallikene. Muahhh..
Kle, ausalt ka, varsti tuleb üks elu pööraseim päev mul. ma ei saa. ma ei tohi. teglt pohh, nalja saab küll. Nalja peab alati saama. misasja ? sa oled tüüp, kes on koguaeg tõsine ? Fakkkk.. sa kao selllelt leheküljelt kohe minema. see koht pole su jaoks. ausalt ka. Aa, üksasi veel, ära enam tagasi tule ka, kui sulle ei meeldi eksjuuuu..
deem.
Ich liebe euch. kle. fakk. ma näen eluimelikke unenägusid nagu vai.. eriti mingeid lauseid. huvitav mida ja keda need puudutavad. mind huvitab see ikka täiega..
Noo, musimusi ja kallikalli ka, ma ei viitsi enam.

Aa, päevik sa andsid mulle andeks jeeah? et nagu ma sulle vahepeal kirjutanud polnud jeeah ?
Tänkjuuuu :D

Elu on küll pagama ilus kui osata seda ilusamast poolest vaadada :D
Ma suren nende peavalude kätte ära varsti, üldse nagu ei suuda enam.. tappev kohe. mida küll teha ?
Kõik jookseb teise asja otsa. Kuskil võiks tulla aed ka ette. Ausalt ka. See kool ja üldse. Miski ei laabu enam. Nii kopp on ees juba nendest asjadest mis toimub. Üks Asi laabub teine selleeest tuleb kohe asemele. See ei ole loogiline enam. Mida fakkkki ma peaksin nüüd tegema?
appikene. "Kärva ära. Tegelt ka...Muudki longd ja virised ja vingud. Muud nagu teha ei oskaki:D" nii tühja ja nii mõtetu ja ma ei tea mida veel eksjuu peab ära tegema, et tähelepanu saada. Jänes olen. Vot mis ma olen. Aga Pohhh, ma ei viitsi enam. Mõttetu :D

Aga see lause:
Ma armastan reisida gloobusel, unistades sattuda võimalikult ägedadesse äärelinnade lõbustustele, mis annavad natuke naudingut
Ma Lihtsalt armastan seda lauset, nii sügavamõtteline. Võta seda kuidas tahad. Seda lauset nägin ma unes ja uskumatu, see jäi mulle meelde. See on nii lahe ja ilus lause. Ma armastan seda lauset. Sellel on ka kusjuures mitu tähendust. :D

Aa.. varsti on üks lahe päev. :)

Elu on ilus =)
Armastan teid kallikesed ;)

Ma armastan reisida gloobusel, unistades sattuda võimalikult ägedatesse äärelinnade lõbustustele, mis annavad natuke naudingut.
Ma oman natuke armastust, aina naudingut, aina rikkust ihaldav keha, galantsus rikastab armastust.
Armastust nautida naudinguga ehkki ma aiman ilusat, blondi, uhket, grandiooselt armsalt jonnivat elamusrikkat väiklast.
Kevade elu rikastab lummavalt ilu, keda ei pane pagema.
Kohe ehkki vaikselt eemal näeb jooksev ootusärevalt hani aina nägemusrikkalt sügavamale onni nagitele.
Gloobuse elu rahulolu liigub ilma raskuseta, ega ihne lapski jalutab aasta naudinguga.
Elu reis gloobusel on huvitav, ent inimene naudiks väga ähmaselt laia ilma.

Jätkub....

Saame kokku mäetaguse küla juures ;)

Lähme mäetaguse küla juurde. Seal on rahulik ja mõnus. Ei ole seal kedagi, kes tuleks ja karjuks, sõimleks, nõmedseks, kakleks ja teeks kõik, et sa ei saa pärast enam rahulikult olla. Sa mõtled ainult sellele, mis sulle öeldi. Lähme palun sinna, PALUN ! Lähme sinna kus on rahulik ja mõnus. Lähme ära. Ma ei taha. Ma ei taha, et keegi kellekile halba teeks ja pahasti ütleks. Milleks? Enda rahultamiseks? See ei ole põhjus. Ennem kui kellekile hakkad halvasti ütlema siis mõtle selle üle, kas ikka tasub?! Pärast raiskasid ilmaasjata suud. Mõtle ennem. Vaata, seal mäetaguse külas ei ütle keegi kellekile halvasti ega ka ei kakle. Inimesed armastavad üksteist, kõigil on olemas keegi, keda armastada. Olgu see sinu partner, sinu vanemad, vanavanemad, sugulased üldse, sõbrad või hoopiski loomad või loodus. Lähme palun sinna - sinna kus on rahulik ja mõistev.
Kas see poleks tore? Seal ei peaks ootama sekund-sekundi-, minut-minuti-, tund-tunni-, päev-päeva-, kuu-kuude -ja aasta-aastade järgi. Saab elada kohe oma elu. Kohe järjest. Ei mingit raskust ega midagi. Mitte ühtegi takistust. kõik on tore ja õnnelik. Kuigi alati ei saa kõik ka õnnelik ja hea olla vahest tuleb ka paha olla.


Jehuuu:D
Ei noo tore lugu küll, igav on juuuu ;)))

Tahan.

Tahan nutta, tahan naerda
tahan surra, tahan elada
tahan kurvastada, tahan õnnitleda
tahan head, tahan halba
tahan vihata, tahan armastada
tahan sõpru, tahan olla üksi
tahan elu, mida saab elada; tahan, elu, mis on ära elatud
tahan seda, tahan teist
tahan kirjutada, tahan mõtelda
tahan võita, tahan kaotada
tahan olla optimist, tahan olla pessimist
tahan reaalsuses olla, tahan irreaalsuses olla
tahan sõrmikuid, tahan käpikuid
tahan põlvikuid, tahan sokke
tahan olla väljas, tahan olla toas
tahan päikest, tahan vihma
tahan suve, tahan talve
tahan sind, tahan teda
tahan olla rikas, tahan olla vaene
tahan palju, tahan vähe
tahan valget, tahan musta
tahan sinna, tahan tänna
tahan olla terve, tahan olla haige.

Järelikult tahetakse nii palju, aga saadakse ainult pool oma tahtmistest. Nii kurb, aga tõsi ;)

Armas ikka jeeah =)

Avasin silmad ja nägin säravalt kollast päikest, mis lummas oma eredusega kogu helesinist taevast ja mille sära lõppu ei näinud. Linnud laulsid kogu hingest kõige ilusamat viit, mida ma kuulnud ei olnud. Rohi oli ümberringi nii roheline ja samas ka nii pehme kui voodi, mis kodus ootas. See oli nii hea, nii mõnus, et oleks tahtnud, et kõik oleks võinud kesta igavikku. Ma pikutasin veel ja veel kuni kuulsin, et keegi hõikas mind. Keegi hüüdis mu nime ja oli samas ahastuses ?! See ei ole võimalik. Miks keegi peaks mind otsima ja hüüdma ? Õige, ma ju jooksin kodust ära. Aga nad ei peaks mind otsima, nad ju ütlesid, et nad ei hooli minust, et tehku ma mida tahes, et neile ei lähe see korda. Siis ma jooksingi kodust ära. Milleks mul olla kuskil, kus mind ei taheta ? Mul ongi kuskil mujal ka parem kui kodus. Ja nüüd ma siin siis olengi - kuskil metsaääres; lebotsen ja mõtlen mida ma edasi peaks tegema. Kuhu minema? Või minna koju - nad otsivad ju mind; ei ma ei lähe koju, siis nad saavad jälle sõimada ja karjutada mu üle, et kui ebavajalik ma ikka nende jaoks olen. Ma lähen parem rohkem metsa sisse, siis nad ei näe mind. Kõndisin üha enam kaugemale ja kaugemale - kuni ma ei teadnud enam, kus ma olen. Ma olen selles metsas mitmeid kordi käinud, aga see koht on mulle võõras. Nagu ma ei oleks siin kunagi käinud. Kuigi ma olen ju käinud - koos isaga. Ta õpetas mulle selle metsa kõige paremad ja saladuslikumad saladused. Aga miks mul seda kohta meeles ei ole.

Tahaks öelda sulle „Armastan sind!“ , kuid ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda. Olen mõelnud selle üle, aga vastust ei leia. Mõtlesin päevi selle üle, et miks ma ei suuda sulle öelda, et armastan sind. Mis on selles sõnas nii keerulist. Või on asi selles, et ma ei ole valmis selle jaoks? Või ei ole aeg õige? Või sina? Või hoopiski mina? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.

Aga täna ma taipasin, miks ma ei julge seda öelda. Asi on lihtne. Asi ei ole üldse sinus vaid hoopis minus. Ma ei ole kellekile öelnud, et ma armastan teda. Vaid ainult kirjutanud. Aga ütlemisel ja kirjutamisel on väga suur vahe. Sest kirjutades võib öelda seda ükskõik kellele. Aga suuliselt sa seda nii lihtsalt ei ütle. Siis on asi keerulisem. Aga jah, ma ei ole kellekile öelnud, sellepärast, et ma ei saa seda öelda. Kuidas ma saan kellekile öelda, et ma armastan teda kui ma ei armasta ennastki. Imelik on seda öelda, aga see on järeldus kuhu ma jõudsin. Karm? Võimalik, kuid selle eest tõsi. Kuidas sa ütled kellekile, et armastad teda kui ennast mitte. Nii ei saa ju? Ei saa ju? Või saab? Jälle need küsimused! Ma vihkan küsimusi. VIHKAN!!! Kuidas sa aru ei saa? Ma tean, et olen loll ja nii. Aga ikkagi. Ma ei taha olla eriline. Ma tahan olla mina ise? Ma ei saa aru. Mis toimub? Mind on röövitud. Mind RÖÖVITI!!! Minu mina on kadunud. Ükskõiksus on mind vallutanud. Ei saa aru? Kahju. Ma ei saa ise ka aru. Lootsin, et sa saad aidata. Pole hullu. Küll ma leian end üles. Midagi on puudu. Misasi? Miks on loodud küsimused? Kui neid ei oleks, ei oleks ka nii palju mõtlemist. Asi oleks teisiti. Asi oleks lihtsam. Ei taha nii, see ei sobi. Mingi elujulm. On üks mõte, siis see jookseb teiseks ja siis kolmandaks ja nii edasi. See ei ole aus. Ma ei taha seda. See on segaduse ajav moment. Mida tahaks vältida. Millest ei tahaks juttu teha. Aga peab. Peab ennast arendama. Ennast lahti tegema. Aru saama, mida sa tahad. Või täpsemalt mida su hing tahab. Asi on sõna otseses mõttes halb.

Jee, ma olen negatiivne inimene. Vähemasti selgub ju nii. Või mis? Ma ei ole see, kelleks sa mind pead. Ma ei ole tore, armas, sõbralik inimene. EI OLE!!! Kuidas on võimalik, minus sellist asja nähakse. Ma ei ole. Ma võin olla pealt näha tõesti. Aga ma ei ole. Ma ei suuda olla tore, armas, sõbralik ja abivalmis inimene. Ma ei taha olla. Ma ei taha toetuda kellestki. Ma tahan olla mina ise. Ma ei taha, et minu eest otsustatakse ja tehakse asju. Mis tõesõna, ei ole kellegi teise asi. See on minu asi. Ma tahan olla mina ise. Ma tahan teha VIGU ja neist ÕPPIDA. Kas sellest on tõesti nii raske aru saada? On või? Kuidas ma peaksin seda sulle selgeks tegema, et ma tahan kogeda uusi kogemusi. Ja neist midagi uut õppida. Ma tahan. Ausalt ma ei suuda. See on raske. Ma tahan karjuda. KARJUDA! Midagi on paikast ära. Ma unustan ennast ära. Ja palun, kui juba mina ennast ära unustan, siis unusta sina mind ka ära. Mõttetu on nii elada. UNUSTA MIND ÄRA !!! Miks sa seda teed? Ma ei ole seda väärt. Unusta mind! Palun. Ma ei taha nii. Ma ei taha haiget saada, veel vähem ma tahaks sulle haiget teha.

Pole tuju. Tuju on NULL. Saa aru. Ma olen vastik. Ma ei taha olla nii üht kui teist. Ma vajan rahu.

Tänan.