Tere.

On olemas ainult need mida me usume, mitte need mida me ei usu. suht raske on mõista inimest, kellega me pole varem rääkinud. Kõigil on oma esialgne arvamus ja millegipärast on see negatiivne. küsida, et miks sa nii arvad, siis selgub, et nad ei teagi vastust. lihtsalt. igal inimesel on oma sisetunne. aga miks mõeldakse inimesed alati teistest halvemalt ja näitavad endast üleolevat. tekib jälle küsimus - mille ? Mille peab inimene näitama ennast kellegina, kes ta ei ole. mõtetu. see on aeganõudev ja väsitav-väsitav mängida kedagi, kes sa ei ole. tunded, mis tekib kellegi teise mängimisena ei lase sul äkki enam tagasi tulla enda ellu. sa ei tunne oma kehas ja mõtetes minana, sest oled olnud juba nii kaua "teises kehas". kujutlusvõime, milline see keegi näeb välja, milline on ta mõtlemismaailm ja kuidas ta saab teistega läbi. Kui ma mängiks korraks kedagi teist, näiteks võtan üle oma parima sõbranna sõnavara, riietus - kopeerin teda. ma hakkan tundma, et ma ei sobi oma mõttemaailma. ja mida peaks arvama tema ? ta peaks olema minuga nõus, sest me oleme parimad sõbrannad. ei - ta ei peaks olema minuga nõus, ega mind toetama mind sellepärast. ta peaks rääkima, et mis viga on. uurima, et miks ma seda teen. ja ei tohiks leppida vastusega - lihtsalt, niisama. ta peaks rääkima, miks ei tohiks kedagi jäljendada. muidugi ta võib ära solvuda ja näo täis sõimata ning seejärel minema minna. mina kui nn. "tema" ütlen, et mul ei olegi sind vaja. kuid pikema ajapealt ma tunnen, et mul teda vaja, mul on vaja inimest kellele, ma saan rääkida kõikest, mitte võhivõõrale, kes on hakanud just mu sõbraks. see ei loe. ma ei räägi enda uue sõbrale üldse nii palju kui enda parimale sõbrale. ja seda rohkem ma hakkan tahtma temaga koos olla, kui ma näen, et ta kellegi teisega koos. nähes neid koos, hakkan ma taga igatsema neid aegu, mis meil olid. ta on neid rikkunud, ta on ju mingi teise sõbranna "meie" kohas. noo meie-me panime selle enda salapaikaks, kus olid kõik me asjad, kõik me saladused ja meie. saladused mida teab ainult mina, tema ja need asjad, mis seal veel olid. ja nüüd ma näen, et ta on kellegi teisega seal. see ei ole aus. ma ei saa aru. ma tunnen puudust sellest ajast. ma lõhken vihast praegu. ma ei suuda talitseda ennast, kuna ma ei nõinud oma sõbra kunagi vihasena, ma ei oska kuidas ma peaks käituma. ja siis ma taandun endasse tagasi. hakkan asutama sinna poole, kus oli meie koht. lähen sinna ja ütlen, mida asja ? see on ju meie koht, miks sa oled toonud, kellegi teise meie kohta MEIE. kas sa ei saa aru, see on MEIE koht. ma ei saa aru, see on ebaaus, kas sa ei mõtle, et need seinad võivad talle kõik ära rääkida. ma ei saa aru, palun seleta mulle. miks sa nii tegid? ja uskuge või mitte - ei hakanud mitte minu sõbranna rääkima, vaid hoopis tema sõbranna, ja ta ütles:" ma sain aru, et ma ei sobi siia, see koht on täis saladusi, mis kummatavad asju ja seinad lausuvad, et sa ei sobi siia. ma ei tunne ennast siin hästi. vabanudust, aga ma lahkun. oli tore siin viibida, aga tehke järgmine kord nii,et kui te tülli lähete, siis rääkige asjad ära, mitte ärge kasutage selleks võõraid inimesi!"
me kahekesi jäime sinna, kuni varaste hommikutundideni. me olemine vaikuseks. kuid alles hommikul kui üles ärkasime, siis ütlesime nagu ühest suust, et tere hommikust ja meeldivat päeva jätku sulle. ja siis me kallistasime üksteist. siis saime aru, et me oleme kokku loodud, me oleme ju bestid. me lihtsalt ei saa teisiti. vabandusi ei olnud vaja, sest me nägime üksteise silmades kahetsust ja hääletoonis oli kurbuse nooti. Olime sõbrad kuni elu lõpuni :D on ju ilus jutt.

Hei, täna on jälle päev kui ma siia viitsisin kirjutada, aga ma arvan ja luban, et hakkan üha tihetamini kirjutama siia. ausalt.

Tere . Vaatage mis ma üles leidin.
oma päeviku . juuhuuuu:D
aga tegelt midagi eriti muutunud ei ole.
ainult olen õhupall mis puhuti täis, et teha auk sisse, et ma saaks tühjas minna :D