Ära ütle ei. Ära ütle ei! Ära ütle seda! Vähemasti mitte mulle. Ma anun sind. Ma palun sind. Ära ütle mulle ei! Ära tee seda! Ma ei taha näha seda. Miks sa nii teed. Palun. Kordki, jah kordki võiksid sa teha mulle seda rõõmu, seda head meelt, et sa ei ütleks ei. Miks sa seda teed? Selleks, et endal oleks hea tunne või selleks, et näha kuidas ma piinlen? Ma ei taha seda tunda, et olen hüljatud. Ei taha tunda endast läbi põlenuna. Tunda, et ma põlen ikka veel, kuigi aeg on möödas, mõeldes - et mina põlen ikka edasi. Arvades, et see on lõpp, et suren. See on hea. Ehk olengi juba surnud. Lõpuks on see möödas ja ma ei tunne end läbi põlenuna. Ei taha loota midagi, mida ei juhtu. Milleks ma peaksin ennast vaevama? Ma ei taha kuulda seda sõna, ma ei taha olla läbi põlenud! Ma tahan olla uus. Ma tahan tunda elu, kuid mitte negatiivseid asju. Ja, ma tean, need kuuluvad sinna juurde. Jajaa, kuid miks? Miks ei võiks olla positiivne elu ja tunda rõõmu, kasvõi, kõige pisemadest asjadest?
Paneb mõtlema? Oja :D