Pettumus, piinlikkus, mõistmatus, häbi, lootuste kustumine – ilmselt on need sõnad õiged iseloomustamaks tundeid, mis valdasid pärast Tartu Rocki korvpallimeeskonna eilset mängu.
Nii armas eksju?
kolmapäev, 22. oktoober 2008
esmaspäev, 20. oktoober 2008
Kõik on uus.
See, mis algas oli hea. See on siiamaani hea.
On olemata asjad, mis oleksid võinud olla.
On asju, mida kahetsen, aga samas ma ei tunne, et ma peaksin kahetsema. Elu ei ole selleks, et midagi kahetseda. Tunnen ainult enda sees tunnet, mida pean sisimas vastikuks. See tekitab küsimusi, "Miks ma seda ei teinud?" "On aega, milleks kiirustada?" ja kõige rohkem tekib mõte: "Ma saaks kui ma väga tahaksin. Ma suudan ju." ja tegelikult selgub, et ma saakski hakkama kui ma vaid tahaks. Ma tahangi ju. Aga miks ma ei suuda seda teha. Milleks teha see raskemaks kui see on? Asi on ainult inimsese mõtlemises. Kuidas ta selle enda jaoks lahti mõtestab. Kui ta läheb lihtsamat teedpidi, siis ta teeb selle mõtte ka teoks. Aga kui raskelt, siis ta ei suuda seda mõtet peast ära saada, kuigi ta mõtted jooksevad punkti "Ei ole võimalik!". Tõesti ei ole võimalik, millegagi hakkama saada, kui nii mõtled. kahju kohe. Endalgi on selles asi. Kuigi rohkem ikkagi viitsimises. Mulle on öeldud, et ma saan hakkama, aga mul on koguaeg kaasas väike viitsimisekuju, kes alailmata ütleb mulle "Ei viitsi, lähme edasi." ja nii see asi kulgebki. Nii armas. Ei suuda mõista seda asja. Raskemast raskem.
Mis on üldse elu?
Sellele vastas John Clare nii:
Elu on kiirelt läbivoolav liivakell
Hommikuse päikese eest varju vajuv udu
Kiire askeldus, üha korduv unelm.
Mis kestvus?- Hetkeks peatumine, mõtteliiv
Ning õnn? Mullike vetevoolus
Mis haaramisel põrmustub olematuks.
Tark mõte või mis?
Või teiseks saab öelda elu kohta nii:
Elu on kiik. teen hoogu, kiigun kiiremini, teen veel - käin üle võlli, niiet maa ja taevas vahetavad kohad, silme eest läheb kirjuks ja pea hakkab ringi käima...ja siis on hea ja kiigun edasi, ikka sama trajektoori mööda. vahel unustan hoogu teha, siis jääb kiigu kiirus väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks seiskub. mis siis juhtub? tuleb naabermaja Vasja, kes on 2 aastat vanem ja kes tunneb teise naabrimaja Vanjat, kes on 4 aastat vanem. mis ta teeb? tõukab mu vaese kiigelt. enam ei kiigu, nüüd kiigub Vasja. loodan siis, et äkki järgmine päev, järgmine elu saan jälle kiikuda ja luban, et teen kauem hoogu.
Elu kohta saab öelda veel paljupalju sõnu. Kuid vähesed sõnad ja laused, mis me nendest kokku seame - mõtleme me tõsiselt ja reaalselt.
See, mis algas oli hea. See on siiamaani hea.
On olemata asjad, mis oleksid võinud olla.
On asju, mida kahetsen, aga samas ma ei tunne, et ma peaksin kahetsema. Elu ei ole selleks, et midagi kahetseda. Tunnen ainult enda sees tunnet, mida pean sisimas vastikuks. See tekitab küsimusi, "Miks ma seda ei teinud?" "On aega, milleks kiirustada?" ja kõige rohkem tekib mõte: "Ma saaks kui ma väga tahaksin. Ma suudan ju." ja tegelikult selgub, et ma saakski hakkama kui ma vaid tahaks. Ma tahangi ju. Aga miks ma ei suuda seda teha. Milleks teha see raskemaks kui see on? Asi on ainult inimsese mõtlemises. Kuidas ta selle enda jaoks lahti mõtestab. Kui ta läheb lihtsamat teedpidi, siis ta teeb selle mõtte ka teoks. Aga kui raskelt, siis ta ei suuda seda mõtet peast ära saada, kuigi ta mõtted jooksevad punkti "Ei ole võimalik!". Tõesti ei ole võimalik, millegagi hakkama saada, kui nii mõtled. kahju kohe. Endalgi on selles asi. Kuigi rohkem ikkagi viitsimises. Mulle on öeldud, et ma saan hakkama, aga mul on koguaeg kaasas väike viitsimisekuju, kes alailmata ütleb mulle "Ei viitsi, lähme edasi." ja nii see asi kulgebki. Nii armas. Ei suuda mõista seda asja. Raskemast raskem.
Mis on üldse elu?
Sellele vastas John Clare nii:
Elu on kiirelt läbivoolav liivakell
Hommikuse päikese eest varju vajuv udu
Kiire askeldus, üha korduv unelm.
Mis kestvus?- Hetkeks peatumine, mõtteliiv
Ning õnn? Mullike vetevoolus
Mis haaramisel põrmustub olematuks.
Tark mõte või mis?
Või teiseks saab öelda elu kohta nii:
Elu on kiik. teen hoogu, kiigun kiiremini, teen veel - käin üle võlli, niiet maa ja taevas vahetavad kohad, silme eest läheb kirjuks ja pea hakkab ringi käima...ja siis on hea ja kiigun edasi, ikka sama trajektoori mööda. vahel unustan hoogu teha, siis jääb kiigu kiirus väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks seiskub. mis siis juhtub? tuleb naabermaja Vasja, kes on 2 aastat vanem ja kes tunneb teise naabrimaja Vanjat, kes on 4 aastat vanem. mis ta teeb? tõukab mu vaese kiigelt. enam ei kiigu, nüüd kiigub Vasja. loodan siis, et äkki järgmine päev, järgmine elu saan jälle kiikuda ja luban, et teen kauem hoogu.
Elu kohta saab öelda veel paljupalju sõnu. Kuid vähesed sõnad ja laused, mis me nendest kokku seame - mõtleme me tõsiselt ja reaalselt.
teisipäev, 14. oktoober 2008
Nii kirjutan teile nüüd kõik mis on mingi aeg juhtunud, sest siia ma ei viitsi visttisti kirjutada enam. Täna muutub see. kirjutan maha paberilehtede pealt.
Nii, esimeks kuupäevaks võtaks
26. september - Tahtsin sind näha. Nägin kuid ainult mõnikond minutit. Siis pidin ma lahkuma korraks. Ja nii läksin ma ära kolm korda. Selle aja peale läksid Sa ära kaks korda. Esimene korra ajal tulid sa tagasi. Aga teise korra ajal enam ei tulnud. Lahkusid sõnalausumata. Jäin vaatama ja lootma, et Sa teed enda sõbraga lihtsalt tiire. Aga eksisin. Siis Aive helistas Sulle ja ütles, et tule tagasi, me lähme ära ja Kerli jääb siia. Sa polnud sellega nõus. Mingil hetkel helistasin ma ise, et uurida asja. Asjata aind, Tuju peale Su lahkumist langes kuristikust alla, kuna enam ma seda toopäev kätte ei leidnud. Olin solvunud, et ma tegin asju sõbrannade meeleheaks, mida ma tavaliselt ei teeks, Ma oleks pidanud olema Sinuga, sest Sa tuled kaugelt ja näen Sind niigi harva. Olen ses suhtes jobu. Aga vähemasti ma tean nüüd, et ma enam niiviisi ei tee. Endal on kuidagi kehv olla. Kuigi Sa helistasid mulle hiljem. Su häält oli peale seda kuidagi nii hea kuulda. See oli hea, aga mitte nii hea, kui silmast silma rääkida. Tuli leppida sellega, mis oli ja üldse hea, et sedagi oli. Oi, ma ei tea, mis teha?. Kõik on nii keeruliseks läinud. Sa oled mulle südamesse pugenud. Kallis oled.
27. september - Täna ei ole midagi erilist toimunud. Korjasin maal õunu ja viisin need keldrisse ja mis ei kõlvanud, läksid metsaäärde- Umbes 3-4 tundi tegelesin sellega. Õhtuks väsisin ma nii ära. Ja ma olen kindel, et homme hommikul on mul kondid valusad. Praegugi annab tunda natukene. Karm. Silmad teevad ka haiget. Täna saab vist õige vara magama, kell on alles 18,40 ja ma tahan magama. Jube. See on mul viimasel harjumuseks saanud, et ma nii vara magama kaon.
28. september - Eile ütlesin, et lähen magama, ja läksingi, täna ärkasin mingi 10 läbi ülesse, et kokku magasin midagi üle 15 tunni. kartsin, et ma ei jää nüüd täna magama, aga kuue ajal juba silmad vajusid kinni. Selle peale läksin välja tuulutama. Sain ka teada, et Sa pead sõjaväkke minema. Nii kahju, tuju langes. Aga sinna ei saa ka midagi teha, kuigi kahju oleks küll. nii kaua ei näe siis teineteist. karm. ei taha mõelda ka selle peale. kuigi need mõtted tulevad ise mulle pähe.
30. september - Tänane päev on möödunud suht kiiresti. Käisime kuskil kalakasvatuses ja maanteemuuseumis. ei tea kas ka need huvitasid, aga seltskond oli hea. Gerli, Aive ja Ronlad, muidugi on ka 3 klass. Mulle vähemasti meeldis. Täna sai ka Ergoga rääkitud, Nüüd ütles, et ta ei lähe sõjaväkke. ma ei saa aru enam, mida ta teeb siis. aga eks see näha ole.
01. oktoober - Mul on nii kärssitu oleks, et ma ei tea mida kohe ette võtta. üldse ei klapi tänane päev,. Kuigi mu õnnelause oli tänase päeva kohta selline "Jaga oma õnne ka teistega." Aga mida ma jagan, kui ma ei tundud ennastki õnnelikuna. Igatsen neid aegu, kus ma oskasin olla vaba nagu lind ja elu nautida. See ei tähenda, et ma praegu ei oskaks, aga nüüd on teisti kuidagi. Kas need omadused võivad kaovad ära kui su mõistus hakkab suureks saama ja mõtlemine täiskasvanulikumaks saab? Oih, paras pähkel, mida katki teha. Ise ma ei kahetse vist midagi. Aga ma loodan, et kõik laabub. kallid olete mulle kõik.
02. oktoober - Mul oli vahepeal nii hea tuju. Lasin ennast lõdvaks ja naudisin kuiogi lõpus enam nii tore ei olnud. Kooliski oli suht okei olek. Sain teada, et ma pean homme väikestega tegelema. Õpetajate päev ju. Mina annan 1 a klassile tundi, kuna nende klassijuhtaja on Helle, keda ma mängin. Tegelt see võib olla huvitav. Aga ma kardan, kuid asjata. Täna helisatsin ka Ergole, sest tahtisn temaga rääkida. Nii hea. Gerli ja Aivega on täitsa greisi vahepeal koos olla.
03. oktoober - Täna olin siis õpetja. Päris tore, veel võiks olla. Gerli ja Aive tahtsid teada kellele ma helistan. aga ma ei öelnud. põhjust miks küsimusele ei ole. aga aru nad sellest ei saa. Ma lihtsalt ei taha öelda.
04. oktoober - Nonii, tänane päev hakkas küll halvasti. Oi, kuidas ajab vihale. mkingi lampi ikka ei hakkaks süüdistama. ja hommikul vara juba. ma saaks aru, et lõuna või õhtul, aga HOMMIKUL. kamoon. hullemalt sorti vihane olen. ja mingi buss loksub ka, et süda läheb pahaks. ta võiks arvestada nagu sellega, et teed on augulised või ni. ma naudin neid auke edaspidi. kuigi see ei puutu asjasse, aga ikkagi. Lihtsalt, mingi hommikul lihtlabane süüdistus, ja ma olen kõige/kõigi peale pahane ja turtsun nagumingi kass. Mhm, hea fraasi leidsin. Appi, ma tahan ära, ma ei taha nii. Täna on ka esmaabi kursus, ruul eksole ? Ma olin ainuke, omas grupis, kes ei tahtnud asju kaasa teha. aga lõpuks ikkagi tegin. Igatusus on ka kallal. ma ei tea mida teha. olen nagu öelnud, et igatsen. ju ei ole kasu sellest,
05. oktoober - nii mõteks päev täna, et jube kohe, sellist päeva ma ei ole tükk aega näinud. lihtsalt tühja passimine. nii lahju ju ? gerliga käisime k akorra väljas.
06. oktoober - tänane päev on igatsuse päev vist. ma ei oska midagi muud selle peale öelda.
07. oktoober - tahan väimelasse juba, ei suuda enam ära oodada. eelmine aasta ei tahtnud ma sellest kuuldagi, aga praegu tahan juba sinna. Gerli ja Aivega tegime/püüdsime teha lõket. Nüüd oleme ise mingi suitsuhaisuga koos. vastik.
08. oktoober - päev ei ole möödaski, aga tundub, et see on kestnud terve igavikku juba. Ergo tahab, et ma Põlvasse ka läheksin, kuid sellega on jama, et bussid ja kellajad on nõmedad. ei klapi. muidu võiks reedel minna, kohe peale tln ´t. aga eks näis mis saab, ma saan ka Temast aru, et ta käib kogu aeg siin. Vahepeal võiks tõesti mina ka sinna minna. Aive. ja Gerlil on sellega seoses mingi mure vist. sest kui ma mõne poisiga kokku saan ja koos oleme, siis ma ei ole ju nendega ja kui ma olen nendega ja poisist eriti ei räägi ja nii tihti kokku ei saa, siis arvavad nad, et me oleme lahku läinud vms. Nii haige mu meelest nagu. ja kui ma ütlen, et igatsen ja tahan näha, siis aga tekib probleem, et ma ei ole nendega enam koos. siis ei öelnud peale selle midagi, et me lähme ju ära kui ta tuleb. Mida ma sinna teha saan?
09. oktoober - täna oli minu meelest väga tore päev, kuigi suht reedene olek oli. päev möödus ruttu. va. õhtu.
10. oktoober - täna on päev kui ma lähen tln´sse. Annemai pidi ka tulema, aga hüppas viimasel minutil alt ära. ma saaks aru, kui ta oleks varem öelnud, siis ma oleks äkki kellegi teise leidnud. Tln, oli normaalne, ei oska kohe midagi muud öelda. Peale tln, läksin Põlvasse, et Ergoga koos olla. Me viisime ta sõbrad Puurmanni, et suht palju on sõitud, et jube kohe. Aga ei ole hullu.
11. oktoober - hommikul ärkasin nii kergelt ülesse, et uskumatu. Aga väga hea uni oli üle pika aja. Kas see oli selle, et nägin Ergo´t või selle, et ma olin nii väsinud. Aga igal juhul oli teda hea näha, kuigi ma ei näitanud seda vist eriti välja. Appi ma ei taha nii. Valesi muljesid võin ma välja kül näidada, kuigi ma ei taha seda. Ta on niiiii kallis, aga ma ie oska seda kuidagi välja näidada. nii hea oleks, kui saaks kogu aeg koos olla. Ardo on debiil, ta helistab alati mulle öösel . kohutav.
12. oktoober - selle päeva lõpp on jube, mingi koibik kukkus mulle pähe ja see ei onud just kõige meeldivam, kui sa neid ei seedi ja kardad. Aga muidu oli täitsa hea.
Votnii, siin on minu vahepealsed sündmused, mida ma ei ole jõudnud siia kirjutada, aga see viga on parandatud.
Aga te kalliksed olete mulle julmalt kallid. Igatsen.
Nii, esimeks kuupäevaks võtaks
26. september - Tahtsin sind näha. Nägin kuid ainult mõnikond minutit. Siis pidin ma lahkuma korraks. Ja nii läksin ma ära kolm korda. Selle aja peale läksid Sa ära kaks korda. Esimene korra ajal tulid sa tagasi. Aga teise korra ajal enam ei tulnud. Lahkusid sõnalausumata. Jäin vaatama ja lootma, et Sa teed enda sõbraga lihtsalt tiire. Aga eksisin. Siis Aive helistas Sulle ja ütles, et tule tagasi, me lähme ära ja Kerli jääb siia. Sa polnud sellega nõus. Mingil hetkel helistasin ma ise, et uurida asja. Asjata aind, Tuju peale Su lahkumist langes kuristikust alla, kuna enam ma seda toopäev kätte ei leidnud. Olin solvunud, et ma tegin asju sõbrannade meeleheaks, mida ma tavaliselt ei teeks, Ma oleks pidanud olema Sinuga, sest Sa tuled kaugelt ja näen Sind niigi harva. Olen ses suhtes jobu. Aga vähemasti ma tean nüüd, et ma enam niiviisi ei tee. Endal on kuidagi kehv olla. Kuigi Sa helistasid mulle hiljem. Su häält oli peale seda kuidagi nii hea kuulda. See oli hea, aga mitte nii hea, kui silmast silma rääkida. Tuli leppida sellega, mis oli ja üldse hea, et sedagi oli. Oi, ma ei tea, mis teha?. Kõik on nii keeruliseks läinud. Sa oled mulle südamesse pugenud. Kallis oled.
27. september - Täna ei ole midagi erilist toimunud. Korjasin maal õunu ja viisin need keldrisse ja mis ei kõlvanud, läksid metsaäärde- Umbes 3-4 tundi tegelesin sellega. Õhtuks väsisin ma nii ära. Ja ma olen kindel, et homme hommikul on mul kondid valusad. Praegugi annab tunda natukene. Karm. Silmad teevad ka haiget. Täna saab vist õige vara magama, kell on alles 18,40 ja ma tahan magama. Jube. See on mul viimasel harjumuseks saanud, et ma nii vara magama kaon.
28. september - Eile ütlesin, et lähen magama, ja läksingi, täna ärkasin mingi 10 läbi ülesse, et kokku magasin midagi üle 15 tunni. kartsin, et ma ei jää nüüd täna magama, aga kuue ajal juba silmad vajusid kinni. Selle peale läksin välja tuulutama. Sain ka teada, et Sa pead sõjaväkke minema. Nii kahju, tuju langes. Aga sinna ei saa ka midagi teha, kuigi kahju oleks küll. nii kaua ei näe siis teineteist. karm. ei taha mõelda ka selle peale. kuigi need mõtted tulevad ise mulle pähe.
30. september - Tänane päev on möödunud suht kiiresti. Käisime kuskil kalakasvatuses ja maanteemuuseumis. ei tea kas ka need huvitasid, aga seltskond oli hea. Gerli, Aive ja Ronlad, muidugi on ka 3 klass. Mulle vähemasti meeldis. Täna sai ka Ergoga rääkitud, Nüüd ütles, et ta ei lähe sõjaväkke. ma ei saa aru enam, mida ta teeb siis. aga eks see näha ole.
01. oktoober - Mul on nii kärssitu oleks, et ma ei tea mida kohe ette võtta. üldse ei klapi tänane päev,. Kuigi mu õnnelause oli tänase päeva kohta selline "Jaga oma õnne ka teistega." Aga mida ma jagan, kui ma ei tundud ennastki õnnelikuna. Igatsen neid aegu, kus ma oskasin olla vaba nagu lind ja elu nautida. See ei tähenda, et ma praegu ei oskaks, aga nüüd on teisti kuidagi. Kas need omadused võivad kaovad ära kui su mõistus hakkab suureks saama ja mõtlemine täiskasvanulikumaks saab? Oih, paras pähkel, mida katki teha. Ise ma ei kahetse vist midagi. Aga ma loodan, et kõik laabub. kallid olete mulle kõik.
02. oktoober - Mul oli vahepeal nii hea tuju. Lasin ennast lõdvaks ja naudisin kuiogi lõpus enam nii tore ei olnud. Kooliski oli suht okei olek. Sain teada, et ma pean homme väikestega tegelema. Õpetajate päev ju. Mina annan 1 a klassile tundi, kuna nende klassijuhtaja on Helle, keda ma mängin. Tegelt see võib olla huvitav. Aga ma kardan, kuid asjata. Täna helisatsin ka Ergole, sest tahtisn temaga rääkida. Nii hea. Gerli ja Aivega on täitsa greisi vahepeal koos olla.
03. oktoober - Täna olin siis õpetja. Päris tore, veel võiks olla. Gerli ja Aive tahtsid teada kellele ma helistan. aga ma ei öelnud. põhjust miks küsimusele ei ole. aga aru nad sellest ei saa. Ma lihtsalt ei taha öelda.
04. oktoober - Nonii, tänane päev hakkas küll halvasti. Oi, kuidas ajab vihale. mkingi lampi ikka ei hakkaks süüdistama. ja hommikul vara juba. ma saaks aru, et lõuna või õhtul, aga HOMMIKUL. kamoon. hullemalt sorti vihane olen. ja mingi buss loksub ka, et süda läheb pahaks. ta võiks arvestada nagu sellega, et teed on augulised või ni. ma naudin neid auke edaspidi. kuigi see ei puutu asjasse, aga ikkagi. Lihtsalt, mingi hommikul lihtlabane süüdistus, ja ma olen kõige/kõigi peale pahane ja turtsun nagumingi kass. Mhm, hea fraasi leidsin. Appi, ma tahan ära, ma ei taha nii. Täna on ka esmaabi kursus, ruul eksole ? Ma olin ainuke, omas grupis, kes ei tahtnud asju kaasa teha. aga lõpuks ikkagi tegin. Igatusus on ka kallal. ma ei tea mida teha. olen nagu öelnud, et igatsen. ju ei ole kasu sellest,
05. oktoober - nii mõteks päev täna, et jube kohe, sellist päeva ma ei ole tükk aega näinud. lihtsalt tühja passimine. nii lahju ju ? gerliga käisime k akorra väljas.
06. oktoober - tänane päev on igatsuse päev vist. ma ei oska midagi muud selle peale öelda.
07. oktoober - tahan väimelasse juba, ei suuda enam ära oodada. eelmine aasta ei tahtnud ma sellest kuuldagi, aga praegu tahan juba sinna. Gerli ja Aivega tegime/püüdsime teha lõket. Nüüd oleme ise mingi suitsuhaisuga koos. vastik.
08. oktoober - päev ei ole möödaski, aga tundub, et see on kestnud terve igavikku juba. Ergo tahab, et ma Põlvasse ka läheksin, kuid sellega on jama, et bussid ja kellajad on nõmedad. ei klapi. muidu võiks reedel minna, kohe peale tln ´t. aga eks näis mis saab, ma saan ka Temast aru, et ta käib kogu aeg siin. Vahepeal võiks tõesti mina ka sinna minna. Aive. ja Gerlil on sellega seoses mingi mure vist. sest kui ma mõne poisiga kokku saan ja koos oleme, siis ma ei ole ju nendega ja kui ma olen nendega ja poisist eriti ei räägi ja nii tihti kokku ei saa, siis arvavad nad, et me oleme lahku läinud vms. Nii haige mu meelest nagu. ja kui ma ütlen, et igatsen ja tahan näha, siis aga tekib probleem, et ma ei ole nendega enam koos. siis ei öelnud peale selle midagi, et me lähme ju ära kui ta tuleb. Mida ma sinna teha saan?
09. oktoober - täna oli minu meelest väga tore päev, kuigi suht reedene olek oli. päev möödus ruttu. va. õhtu.
10. oktoober - täna on päev kui ma lähen tln´sse. Annemai pidi ka tulema, aga hüppas viimasel minutil alt ära. ma saaks aru, kui ta oleks varem öelnud, siis ma oleks äkki kellegi teise leidnud. Tln, oli normaalne, ei oska kohe midagi muud öelda. Peale tln, läksin Põlvasse, et Ergoga koos olla. Me viisime ta sõbrad Puurmanni, et suht palju on sõitud, et jube kohe. Aga ei ole hullu.
11. oktoober - hommikul ärkasin nii kergelt ülesse, et uskumatu. Aga väga hea uni oli üle pika aja. Kas see oli selle, et nägin Ergo´t või selle, et ma olin nii väsinud. Aga igal juhul oli teda hea näha, kuigi ma ei näitanud seda vist eriti välja. Appi ma ei taha nii. Valesi muljesid võin ma välja kül näidada, kuigi ma ei taha seda. Ta on niiiii kallis, aga ma ie oska seda kuidagi välja näidada. nii hea oleks, kui saaks kogu aeg koos olla. Ardo on debiil, ta helistab alati mulle öösel . kohutav.
12. oktoober - selle päeva lõpp on jube, mingi koibik kukkus mulle pähe ja see ei onud just kõige meeldivam, kui sa neid ei seedi ja kardad. Aga muidu oli täitsa hea.
Votnii, siin on minu vahepealsed sündmused, mida ma ei ole jõudnud siia kirjutada, aga see viga on parandatud.
Aga te kalliksed olete mulle julmalt kallid. Igatsen.
Tellimine:
Postitused (Atom)