Süü

„Ma vihkan sind!!! MA VIHKAN SIND!!! Mis sõnast sa täpsemalt aru ei saanud? Ma ehk mina, vihkan – tuleb sõnast vihkama, see tähendab, et ma vihkan sind, ma ei seedi sind, ma ei salli sind. Võta seda nagu ise tahad. Sõna sind on teisiti öeldes sina. Ma vihkan sind!!! Kas sa nüüd said aru või? Mitu korda ma pean seda sulle seletama. Ma ei taha sinuga koos olla. Sa oled vastik, ma ei tunne su juures kindlana. Miks sa sellest aru ei saa? Seleta seda mulle. Miks?“ röökisin ma üle teiste Sinu peale. Sa aga jäid mõtlema ja lõpuks sa laususid „Mida ma sinu meelest siis tegema peaksin? Ma tahan oma elu elada, ma ei taha, et mul tuleks probleeme, sa tead isegi, et mul on neid ja ma ei tahaks neid nagu juurde ka. Palun mõista minu olukorda ka, et miks ma pidin nii käituma! Ma ei taha ju palju. Mõista mind nagu mina olen mõistnud sind, sinu raskedes olukordades. Kas ma olen sulle nimelt haiget teinud? Või ma ei ole teinud sust välja kui sul raske on? Proovi mõista mind nagu mina sind siis kui sul on raske. Seda ei ole palju palutud. Palun proovi seda!“ „ Misasja? Ma ei kavatsegi sind mõista. Kuidas ma saaksin? Tead ka kui suure jama sa mulle kaela tõid? Saad sa aru. Ma võin nii veel vangi sattuda. Mul ei ole raha, et seda kõike kinni maksta? Miks sa selle minu peale ajasid? Miks sa ei osanud otsida kedagi teist, kes oleks võinud süüdi jääda? Miks just mina? Ma ei mõista sind. Tõelised sõbrad ei tee üksteisele nii. Veelvähem õed!!! Saad sa aru. Sa võid olla küll minust noorem, kuid see ei tähenda. Sa pead tõtt rääkima. Sa pead üles tunnistama, kes tegelikult süüdi on!“ karjusin ma su peale, ise hinges nuttes ja segaduses nagu sa arvatavasti isegi. „Ma ei saa, ma lubasin!“ ütlesid sa vaiksel toonil. „Misasja sa lubasid, et mina lähen kellegi teise asemel vangi? Kas sa oled peast põrunud? Sellist lubadust ei tohi anda. Ja miks sa üldse pidid sellise lubaduse andma? Et mulle vesi üleüldse peale tõmmata või?“ küsisin ma. „Sa ei saaks aru. Tegelikult ei ole see tõesti mingi põhjus miks oma õele nii teha. Aga nad oleks ajanud muidu minu peale ja siis veel elu üldse kihva keeranud. Nad lubasid sulle ja vanematele haiget teha kui ma süü sinu peale ei aja. Kuigi sina oled ikka kannataja. Ma saan aru, et ma tegin valesti, aga ma ei teadnud mida teha. Ma ei osanud seda ette näha, et sa vangis võiksid lõpetada. Vabandust!“ ütlesid sa kahutoonidel. „Misasja? Seleta asi ära nii nagu see on. Nad ei saa vanematele midagi teha ja mulle. Ja miks sa nendega üldse läbi käid, kes tahab omakasuhuvides asju ära kasutada? Miks sa ei ole enda parimade sõpradega, kes sul varem ka külas käis? Saad sa aru mida sa teed? Sa pead selle ära lõpetama ennem, kui sul endal on sama asi mis mullgi nüüd. Nad seda ootavadki kuna nad saavad uue lolli, kelle peale sitt määrida. Sina oled järgmine. Usu mind. Tule parem ära ennem kui ei ole hilja. Palun sind. Ma ei taha, et sul samamoodi läheb, võib-olla läheb sul veel hullemini. Palun sind, tule ära. Nad ei saa meile midagi teha, kui sa praegust kõik ilusti ära räägid.“ ütlesin ma. „Ei, ma ei saa, oled sa peast põrunud. Nad teevad tagasi ju mulle, et ma kitse panin. Ei, ma ei saa. Kuigi ma ei taha ka sulle pahandusi. Appi, ma ei oska midagi teha.“ karjusid sa mulle vastu. „Mine ära, ma ei taha sind enam elus sees näha, kui oma lihane õde tahab, et ma vangi läheksin. MINE ÄRA!!!“ karjusin ja pöörasin sulle selja. „Eiii õde, ma ei taha sust ilma jääda, kuigi ma vist olen juba jäänud, kui ma rääkima ei lähe. Aga kallistame siis viimast korda, ma lähen räägin asja nii nagu ta tegelikult oli. Aga ma tahan su suust kuulda ka, et sa ikka hoolisid minust kuigi ma olin paha ja nii! Palun ütle seda, ma tahan seda viimast korda veel kuulda!“ ütlesid sa mulle nii meeleheitlikult. Kuid ma ei öelnud seda sulle, kunas ma teadsin, et me näeme veel ja ma olin su peale ka suhteliselt pahane tol hetkel. Kuigi ma endamisi ütlesin seda, aga sa ei kuulnud seda. Sa läksid minema, sest ma ei teinud sust välja. Sa jalutasid nuttes minema.

Kolme tunni pärast tuldi mulle ültema, et vahi alla on võetud tõelised süüdlased, kes selle kuriteo toime sooritasid ja vabandust, et teid ei uskunud ja teile nii palju jama kaela tõime. Ei olnud tahtlik, aga meile samas vajalik, kuna teie olite peasüüalune. Palun vabandust, et teie aega raiskasime. Ma küsisin kohe, et kes need kinni võeti ja kuidas nad kätte saadi? „Teie õde tunnistas üles, ta on ka praegu vahi all, kuna ta ei rääkinud kohe alguses tõde ja varjas seda. Kaassüüdlane. Aga me ei pea teda kaua kinni, ta on alaealine ja tänu sellele pääseb ta suhteliselt kergelt. Ainult kautsjon tuleb kinni maksta.“ öeldi mulle ükskõiksel toonil. Ja nad lahkusid. Võtsin ruttu oma asjad ja läksin raha välja võtma, et õde vangist välja päästa. Ta ei ole vajalik seal olla. Tema ei ole süüdi. Läksin siis kautsjonit maksma, kui mulle öeldi, et ta sai tunni aja eest välja, mingid sõbrad olid kautsjoni ära maksnud. Kui ma küsin kes, siis mulle ei vastatud, öeldi, et salastatud info. Noo, okei, läksin siis koju ja ootasin kuna õde ka tuleb. Tunnid möödusid, aga temast ei olnud mitte ühtegi märket, et ta oleks vabaks saanud. Ta oleks kindlasti koju tulnud ju. Hommikul oli telefonikõne, mis mind vapustas. Mulle öeldi, et ma parem maksku see kautsjon heaga topelt meile või su õde sureb. „Ma ei usu teid, ma tahan ta häält kuulda, et ta on siiski teiega, mitte, et te lihtsalt tahate mult raha välja pressida.“ Ja siis ma kuulsin ta häält siis, see oli nii armetu ja valust karjuv. Mul hakkas tast kahju, ma ütlesin, et ma teen kõik, et su seal kätte saada, ma saan selle raha. Ma luban sulle. Ja siis pandi telefonikõne ära. Ma hakkasin mõtlema kust ma selle raha saaks. Mul oleks seda ju õe pärast vaja. Helistasin emale, et küsida, et kas ta ei saaks anda mulle natukene raha. Aga ta vastas, et neil on isaga endalgi praegu kitsas rahadega. Kui nad oleksid teadnud põhjust miks, mul seda raha vaja oleks – oleksid nad raha kasvõi maa alt välja otsinud. Aga põhjust ma ei tahtnud öelda. See ei ole minu asi öelda. Mõtlesin siis, et võtaks laenu, kuid pärast tuleb poole suurem summa välja maksma pidanud, et see jäi ka ära. Siis ma helistasin oma parimale sõbrannale, et küsida, et kas ta ei saaks anda, mul hädajuhtum. Ja ta andiski. Ma olin üliõnnelik, et ta laenas selle summa. Ma rääkisin ka enamus loo talle ära kuidas asi on ja miks mul seda raha vaja on. Ta mainis ka seda, et kui väljapressijad ei öelnud, et ära politseisse teata, siis ma võiksin seda teha, sest nad ei saa midagi teha, kuna nad ei öelnud midagi. Alguses arvasin, et see on liiga ohtlik, et õeke võitakse ära tappa sellepärast. Ei-ei ma ei tee seda. Lõpuks helistasin ikkagi ja rääkisin, et mis toimub, nad ütlesid, et kas nad on veel helistanud või jätnud teate kus vahetus toimub.

KUUL TAEVA POOLE !

Siit tuleb minu kõige pikem ja parem lühijutt. Läheb aeglaselt edasi, kuid siiski, sellest saab kokkuvõttes hea.

Täna öösel vaatame tähti

Eile hommikul kui ärkasin tundsin ennast kuidagi imelikult. Heas mõttes või siis halvas. Pikemalt mõtlemata, otsustasin ma ikka paremuse poole. Mis siis ikkagi juhtus?

„Avasin silmad, tegin voodi ära. Järgmisel hetkel panin kohvivee, samal ajal kui vesi keema läks, astusin vannitoa poole, et end puhtaks pesta. Teate küll kui kaua vesi keema läheb. Räägitakse veel, et tänapäeva veekeetjatega saab vesi nii kiiresti kuumaks, et silma ka ei pilgu“, lausin.

Psühhiaater kirjutas midagi üles ja lausus tuimalt: „Ja mis edasi?“ Täpselt selline tunne jäi, et tal on täiesti ükskõik, mis ma talle räägin. Hästi, mis seal ikka. „Pesemast tulles, panin tassi kohvi ja kallasin vett peale. Tegin paar võileiba ja asusin sööma. Kas ma pean kõik täpselt teile rääkima või ainult neid asju, mis on minu jaoks tähtsamad?“ Ta vaatas mulle täpselt sellise näoga otsa, et mida ma küsisin ja ütles: „Jätkake sealt, kust pooleli jäite?“ Nüüd sain ma täpselt aru, et ta ei kuula mind. Kellele ma ikka pean rääkima, mida ma tegin või mitte. Ta peab mind kuulama. Juba vihastudes küsisin, et kas ma räägin täpselt või ainult tähtsamad asjad? Arst ehmudes: „Mida te õige mõtlete endast?! Tulete siia laamendama! Uskumatu, et mulle anti selline patsient, ma pole seda ära teeninud. Arvata on, et rääkige ainult nendest asjadest, mis teid emotsionaalselt liigutavad“. Ma ei osanud talle midagi peale kosta. Mida ta minu peale karjub. Ma lihtsalt küsisin ja ta kohe niiviisi. Selle mõtlemise peale ta vihastus ikka täielikult. „Kas räägite juba või lihtsalt raiskate mu aega? Lepime teile uue aja kokku, kuna te rääkida tahate“. Võttis oma kalendri lahti ja vaatas seda nädalat ja teist, vaatas mulle otsa ja ütles siis ükskõikselt: „Ma helistan teile kui mul mõni aeg vabaneb. Ei oska nii kaugele asju ära planeerida, ei tea kunagi, mis juhtuda võib.“ Olin nõus ja lahkusin, mis mul ikka talle veel öelda oli. Kuigi ma olin kindel, et ta annab mu kellelegi teisele üle. Või proovib mingeid muid viise, kuidas ta mind kuulama ei peaks.

Ust kinni pannes kuulsin kuidas ta nagu nutta kihistas, aga ei suutnud. Jõudsin tänavale ja jäin mõtlema, mida teha? Kas minna poodidesse end lõbustama, koju või sõbrannade juurde? Kohe esimese asjana tahtsin ikka minna Heli juurde. Helistasin talle ja küsisin, et kas ta kodus, et ma tuleks talle külla? Vastuseks kostus: „Anna andeks Teele, aga ma olen tööl täna. On esmaspäev, aga ma tulen õhtul läbi kui tahad või saame mõnel teisel päeval kokku?“ Laususin, et teeks siis mõnel teisel päeval ja lõpetasime kõned. Muidugi on ju nädalaalgus ja kõik on tööl, välja arvatud mina. Sattusin ahastusse. Oli veel kaks varianti – minna poodidesse või koju. Rahast hakkas ka kahju ja hakkasin kodu poole liikuma.

Kõndisin ja mõtlesin muudki, miks tal täna nii kehv tuju oli? Kas juhtus tal midagi, ja ta ei osanud midagi ette võtta või teadis täpselt, mis tuleb teha, aga ta ei tahtnud. Tal oli suurepärane elu. Juba lapsest saati teadis, kelleks saab. Perekonnaga ta sai hästi läbi, nagu ka teistega. Ta oli ja on suurepärane suhtleja. Paljud, kes on tema juures käinud – jäävad teda igatsema. Nüüd on loonud ta endale perekonna. Mees töötab tal ühes firmas juhataja asetäitjana. Tütar käib tal juba koolis. Kõik tundub kuidagi nii ideaalne, aga ta ei ole õnnelik. Ma ei saagi vist seda vastust teada, pole ju minu asi sorida teiste elus.

Puhkesin naerma. Pomisesin omaette „Kõndisin kodust mööda nagu näha“. See oli naljakas. Kui juba siin olen, siis pole ka midagi halba. Polegi sattunud kaua aega siiakanti. Kodu asus umbes mõne kilomeetri kaugusel ja kell oli ka veel vähe, võiks nautida päikeseloojangut ja vaadata kuidas noored armunud käsikäes kõnnivad. Sulgesin silmad, et nautida seda päikest, mis pole kuum, aga samas ka külm.

„Vabandust!“ ütles üks meesterahvas, kes oli mulle otsa kõndinud, sest oli oma koera otsinud. Ta küsis minult: „Kas ma pole ühte labradori näinud?“ Pidin talle kurbusega vastama, et ei ole. Ta mõistis ja kõndis edasi. Sel hetkel hõikasin: „ Ma võin aidata teda otsida!“ Ta noogutas ja hakkas seletama suure hoolega, milline see koer välja näeb. „Suuremat kasvu, kuigi ise on alles aastane, aga suur nagu elevant. Tal on hästi armsad tumepruunid silmad, mis lummavad teid. Ja on hästi mänguline. Kui näeb inimest siis tahab kohe mängida. Ta on inimeste vastu leebe, et karta teda pole vaja, aga kes teab, mis tal mõttes võib olla ja mida ta teeb? Aga üldjoontes, muretseda pole vaja. Muidugi nimi ka. Nimeks panime tal Riku. Niiviisi on teda kõige lihtsam kutsuda, pole mingeid hüüdnimesid, mis peaks looma segadusse viima. On mõni küsimus, ma nii hoolega räägin, et te kindlasti väsisite sellest jutust.“ Muhelesin ja mõtlesin, et ta räägib nii õhinal enda koerast, et teda oli hea vaadata. Samas ma kuulsin kõike, mida ta sõnas, vastupidisele, mis hommikul toimus. Laususin: „Lähme otsima, muidu peab Riku liiga kaua meid otsima“. Ta naeris ja asusime teele. Samal ajal kui me otsisime vahetasime ka paar sõna omast päevast. Muidugi oli põhiteemaks Riku. Ta rääkis põhjalikult ja täpselt, kuidas ta selle koera sai ja mis on neil juhtunud. Ta tegi seda nii mõnuga ja naljakalt liikus selle jutuga kaasa. Tegi igasuguseid liigutusi, osadest liigutustest oli isegi raske aru saada. Aga see ei lugenud. Oluline oli vaid see, kuidas ta seda tegi. Kohe sai aru, et ta armastab oma koera väga.

Mida aeg edasi, seda pimedamaks läks. Koera ei kusagil. Ta ütles: „Sa võid ära minna, ma jään teda üksi otsima veel natukeseks ja lahkun minagi“. Sellega ma polnud nõus. Tahtsin näha seda väikest väänikut, kes peitust mängib.

Ühel hetkel ma vaatasin taeva poole ja laususin: „ Tähed on taevas. Nad helendavad nii kaunilt ja liigutavalt, et armu või nendesse ära“. Ta vaatas mind ja siis tähti, samal ajal ta muheles armsalt. Tahtis vist midagi öelda, aga jättis enda teada. Kui ühel hetkel ta viskas pikali ja küsis, kas liitud minuga? Naersin ja heitsin ka pikali. Vaatasime neid tähti. Nii oli kuidagi kergem ja vabam. Tundsin ennast kui liblikas õhus, kes on värskelt kookusest vabaks saanud. Nautisin seda õrna tuult, mis paitas mu juukseid ja põski. See mõnus kohin, mis tuli puude lehtedest. „Oeh!“ sõnasin ja jäin magama. Mees kõrval naeris ja pani oma dressipluusi peale. Vaatas veel tähti ja jäi temagi tukkuma.

„Appi, ma upun. Aidake mind keegi!“ karjusin unes. Ta äratas mind koheselt üles ja ütles: „Saage tuttavaks, see on Riku ja ... . Ma ei teagi teie nime veel? „Teele“, vastasin kohkunult.

„Mina olen Mihkel. Meeldiv tutvuda. Niisiis, Riku, tema on Teele.“ Riku hakkas lakkuma. Mihkel tõmbas ta ära, „Kas sa pole juba teda niigi juba ära ilastanud“? Riku vaatas sellise näoga otsa, et lähme koju, mul kõht kohutavalt tühi. Ma ei osanud enam midagi öelda. Olin unine ja segaduses, et kuidas ma sain magam jääda järve ääres.

Mihkel ja Riku saatsid mind tänades koju. See oli neist armas. Poleks vist julgenud ise üksi siit koju minnagi. Mihklil on vähemasti Riku seltsis. Loodetavasti ei kao ta jälle ära. Tahaks teada, kus ta küll kogu see aeg oli.

Jätsime hüvasti ja panin ukse kinni. Koju jõudes, vahetasin riided ja käisin pesemas ja läksin magama.

Uni oli tõsiselt hea. Pole tükk aega nii hästi maganud kui täna. See oli äärmiselt vabastav tunne. Silmi lahti tehes, mõtlesin, et mida teha täna? Muidugi tuli pähe mõte, et ei tõusegi siit voodist. Veedaks kogu päeva voodis. Aeg läks edasi, ja energiat tuli muudki juurde, et pidi ennast siiski voodist välja vedama. Tõmbasin kardinad eest ja nägin kollast, suurt ja eredat päikest, mida kaua vaadata ei saanud. Linnud lausid nii ilusat viisi, et kõrvad puhkasid. Üle pika aja olen ma tõeliselt õnnelik, arvestades kõiki neid olukordi.

Vaikselt kohvi joodes, hakkab mulle meenuma, et ta nägi eile üht koera. Mälestustes sorima, avastasin, et öösel kohtasin ma üht meest, kes otsis koera. „Huvitav, mis oli selle mehe nimi?“ Pomisesin omaette ja hakkasin tegutsema.

Hiljem jalutama minnes, olid ikka mõtted selle meesterahva juures. Mõtted muudki lendasid ja kui ma ükshetk kella vaatsin, oli see samamoodi lennanud. Polnud midagi teha. Asusin vaikselt kodu tagasi. Teel koju jooksis mulle vastu koer, kes oli nii sõbralik. Siis tuli meelde, et see ongi see koer Riku. „Nii, mis sa siin teed?“ küsisin, ja paitasin teda. Otsisin samaaegselt silmadega omanikku. Kuid ei näinud teda. Olime Rikuga päris mitu minutit kahekesi. Siis nägin kuidas Riku jooksu pani. Hõikasin, et tule tagasi, et ära jookse. Hakkasin talle järgi minema ja siis nägin eemalt kuidas ta jooksis enda peremehe juurde. Naeratasin ja läksin juurde : „Tere!“ Mees vaatas otsa ja ütles : „Tere tere! Näete, ta jälle pani jooksu. Ta ainult jookseks, aga ta ei arvesta sellega, et ma ei jõua talle järele.“ Noogutasin ja hakkasin vaikselt lahkuma. Kuid siis haaras ta mu käest ja ütles, et tulge minuga parki kaasa. Te meeldite Rikule ja te seltskond on meeldiv. Mõtlesin, et keeldun, et ei hakka : „ Jah, ma tulen!“ Sinnapoole kõndides kurjustasin endaga, et miks ma ütlesin jah, oleks pidanud ei ütlema. Mida ma teen nüüd? Samal ajal rääkis Mihkel enda päevast. Ma muudki noogutasin ja olin asjadega nõus. Kuid siis ta päris, et kas kõik on korras, te näete kahvatu välja. „Ja. Ei. Kõik on korras, pole midagi. Rääkige edasi.“ Siis ta mainis muidugi ära, „Pole vaja teietata, läheks sina peale üle.“ Olin sellega nõus.

Parki jõudes oli Riku päris läbi. Viskas end ühe pingi ette pikali ja sinna ta ka jäi. Mihkliga naersime, et ennem jookseb nii, et silm ka ei pilgu ja nüüd on nii väsinud, et silmad on nii kinni kui kinni.

Lugeda saab ka :

http://m6tte.wordpress.com/

Niiviisi siis, ma kirjutan siia, kuid ka nüüd sinna. Seal on rohkem tõsielust pärinevad asjad/tunded/inimesed. Siin aga jääb rohkem selline loominguline pool ja muidu asju mis siia on tehtud. tuleb juurde. Aga rohkem mitte, need sildid mis on, need jäävad, neile lisa.

(Y)

Ära tule mulle ütlema

Ära tule mulle ütlema,
et homme on kõik jälle hea !
Ära tule mulle ütlema,
kui sa ise ka ei tea !
Ma tõesti ei taha enam midagi.
Sellest pole raske aru saada.
Ma ei taha näha enam kedagi.
Jah, mul pole enam suunda.

Kuigi ma tean,
et kõik ei ole veel kadunud
ja paistab päike.
Hetkeks tundus,
et ma olen jälle õnnelik,
et tahan elada kuni saabub hommik,
siis olen jälle üksinda
ja ma ei taha enam elada.
See on kõigest üks suur piin mu jaoks,
mida sa ei mõista.
Ära tule ütlema, et sa tead !

Tere hommikust päike,
head ööd kuu.
Ma pole enam väike,
sa pead sellega leppima.
Ma tahtsin teile veel öelda,
et te ütlesite kord,
et ei tunne mind
ja nüüd ei tunne ma ise ennast.
Ma tahtsin lihtsalt lennata
vabalt kui lind.

Jah, ma tean,
et nüüd on lõpp.
Võib olla juhtub nii,
et homset hommikut
mu silmad enam ei näe.
Jah ma tean, et lõpp on käes.
Sa ulatasid mulle käe.
Palun ära nuta,
sa ju teadsid,
et mind enam päästa ei saa.
Viska mind peast ja ela edasi.
See pole raske,
lihtsalt tuleb harjuda selle mõttega,
ja küll näed,
et see läheb mööda
ja siis olen ma minevik!

Hommikumantel

Minu kõige soojem, õrnem ja mugavaim kollasem hommikumantel oli sel hommikutunnil kõige suurem sõber.

Soojast voodist välja astuda ei tahtnud. Vaatasin ringi ja naudisin enda uniseid vaatepilte ja tuletasin meelde unenägusid, mis tavaliselt kippusid meelest minema, sest teised mõtted tulevad enne pähe ja nii ta läheb. Ja hinges on auk. Teades, et nägid unes midagi head, ja tahad seda meenutada, aga ei suuda. Raske. Lõpuks sa vaatad kella ja näed, et tuleb minna kööki, kohvivesi keema panna, ja midagi süüa teha. Samas mõtled, et kui külm on tuba. Otsid oma mõnusad soojad sussid ja paned jalga ja tekk ümber keha ja sammumarss kööki. Panen tassi kohvi ja kallan peale vee. Joon ja vaatan rahulikult välja, nähes seal neid õrnu puid, mida ehivad kuldsed punakad lehed. Sel hetkel taipasin, et käes on sügis. Õrn külm tuul puhub aknast sisse ja puudutab su pead. Mulle on tundunud, et suvel soe tuul on ema käsi, mis teeb mulle pai. Ja külmem tuul on isa pai. Igatsen neid nii palju, et kujutan neid ette juba igal poole, et nad on koos minuga. See lohutab mind.


/jätkub/

See juhtus ja ma ei saa sinna enam midagi parata.

Ma ei tunne end üldse hästi. On imelik tunne. Ainult istun ja kell tiksub. Teised teevad tööd, aga mina istun. Lihtsalt istun. Kuulan vaikselt laule, mis mõjuvad veel masendavamalt. Ei oska enam üldsegi olla. Vaatan aknast välja, näen õrna vihmapiisakesi alla langemas. Taevas nutab. Vahest kõvemini ja siis vaiksemalt. Vaatan toas ringi, ja ikka tühjus - ei midagi muud. Läheb mööda minutit ja tunnid, mina ikka istun. Teised jooksevad ringi ja vaatavad kus mida teha saab ja annab veel. ma olen seest tühi - ei mingeid emotsioone enam. Tühjus, mind valdab tühjus. Keegi ei oska mind aidata ka. Mitte midagi ei saa enam teha. Mind valdab ainult küsimus - miks? Ja sellele ei oska keegi vastata. Ma tahan kuulda tõtt, mis teeks natukenegi kergemaks mu sisemust. Ma olen tühi. Ma ei taha mäletada asju, mis mind haavasid. Tahaks elada elu otsast peale. See teeks mind ehk rõõmsaks. Kuigi ka see on kaheldav. Teaks keegi vastust küsimusele miks?

Põleta ära 2

2,4 Jah, ja sa tead seda
2,6 Jah, tavalise välimusega, kuid hea huumorimeelega inimene.
1,2 Riietu alati ilusasti. Ära käi paljastatud käsivartega, kui pole just vaja.
1,3 Otsekoheselt ja teeskluseta.
2,4 Jah, kui suudad seda punastamata teha.
2,4 Kaks, üks tumedapäine ja teine hele
1,6 Kolm korda
1,4 Väga pikk ja heledapäine. Kannab prille ja on kõigi vastu väga sõbralik
1,6 Et sa tahad tekitada talle meeleheidet
1,2 Kas sa pole küllalt tõendeid saanud?
1,1 Ta ei saa sinna midagi parata
1,4 Jah, ja oled sellest meelitatud
1,5 Tead väga hästi, et oled praegu armunud
1,5 Nelja aasta jooksul
3,4 Ei
2,5 Ei iial
1,5 Üks inimene teab seda, teised mitte
1,2 Kui oled meeldiv ja sõbralik, kuid mitte siis oled halvatujuline
2,2 Küllaltki
2,5 jah, kui takistuseks poleks reetlik sõber
5,6 Mõtle enne, kas keegi saab haiget
1,5 Jah ja mitte enam väga kauges tulevikus
4,5 Ei, need kellelt kirja ootad, on kõik väga hõivatud
2,5 Suurepärase, ja õige pea
1,5 Pead olema veidi aega kannatlik
1,6 Tähtis ja rõõmus juhtum välistab selle
1,2 Siis, kui soovid, et see muutuks
4,6 Jah, kuid see toob kaasa kadedust ja teeb su kurvaks
1,3 Einestab koos keelegi teisega
4,4 Poliitik
5,6 See on väga kahtlane
3,6 Juba täna

Kaks, kolm, neli?
Üks, kaheksa, kuus?
Viis, üheksa, seitse?

Little boots.., or no iis, se , kol, mul, bet, ver, mpk, med, ifk, ef, if, mo..
ses, khi, mus.
Srt, stu, cau, :D D:

Püüa aru saada kui saad ?
:Dd:D

Segane. ?

Oleme need kes oleme, ja ongi kõik. Milleks pingutada asjadega mis, ei too edu. Leppida lihtsusega ja tunda end kaotajana või pürgida edasi ja olla võitja?
Kas see ei ole mitte mingi ettekujutlus, mis meid valdab. Me elame vaid korra, miks mitte võtta sellest kõik, mitte ainult pool? Miks me hakkame kahtlema asjades, mis pole juhtunud? Miks kujutleda asju endale keerulisemaks? Võiks ju ainult elada. Seda pole palju. Ebaõnnestusid? Mis siis, saa üle ja ela edasi. tõuse püsti ja vaata asju teise pilguga. Proovi asju, kuku, tõuse ja proovi uuesti. Mis on halba sellest, et sa komistasid. Ära karda. Kui kardad, ära näita välja seda. Ja ära unusta kõige tähtsamad asja - Nägemist. Vaata ringi, näe asju, tunneta neid ja proovi. Ära karda näha midagi sellist, mis teeb haiget. Ole sina ise ja see on tunne, millest loobuda sa ei taha. See on võimas. Sulle meeldiks see. Kindlasti. Kuigi see võib tunduda imelikuna ja raskena. nagu mismõttes "näe asju, mida sa kardad näha" See pole ju loogiline. Aga on. Osade asjade ees on klapid silme ees, et mitte kukkuda ja haiget saada. Ja samas ära mõtle sellele, mis pärast saaks. Või mitte palju ja proovi seda hetkel mis on. Mulle meeldib.

Põleta ära

2,6 Sageli
1,2 Nagu hiljem selgub, siis liiga kiiresti
1,1 Ükskõik, mida teed, tee seda tänutundega ja alati kohtle teist austusega
2,3 Vasta nii, nagu küsimus seda väärib
3,4 Ainult osa
6,6 Palju, kuid ükski neist pole tõsine
2,5 Ainult ühe korra
2,5 Noor ja kena, roosade põskedega
4,6 Sind on alati peetud ingliks, kuid nüüd tundub, et sinus on ka veidike kuradit
4,4 Ära usalda siin maailmas kedagi pimesi
1,2 Ta on sinu, nii südame kui hingega
2,4 Mitte just seda, kuid ta usub, et su südant on kerge võita
3,3 See jääb alati piisavalt vabaks
2,6 Aasta või kahe pärast
2,6 Mõistlik arv
1,6 Nii kaua, kuni raha targalt kasutad
5,6 Sul pole midagi karta
1,5 Mõned arvavad seda, teised mitte
2,3 Paljud peavad sind geeniuseks, kuid samas leiavad nad sinus palju vigu
3,6 Jah, ja elad õnnelikult elu lõpuni
6,6 Kui suudad seda ilma piinlikust tundmata teha
3,5 Järgmise suve lõpuks
4,6 Varsti. Väga meeldiva kirja.
1,2 Tumedam
3,3 Praegu ei taha keegi sulle midagi anda
2,5 Sul on selleks võimalus, kuid võid selle kasutamata jätta
3,4 Jah, kuid mitte nii, nagu sina ootasid
3,5 Jah, ja see toob sulle suurt õnne
2,6 Kaalutleb muutust töö/elustiilis
2,5 Ametnik
5,6 See on väga kahtlane
3,6 Juba täna