Süü

„Ma vihkan sind!!! MA VIHKAN SIND!!! Mis sõnast sa täpsemalt aru ei saanud? Ma ehk mina, vihkan – tuleb sõnast vihkama, see tähendab, et ma vihkan sind, ma ei seedi sind, ma ei salli sind. Võta seda nagu ise tahad. Sõna sind on teisiti öeldes sina. Ma vihkan sind!!! Kas sa nüüd said aru või? Mitu korda ma pean seda sulle seletama. Ma ei taha sinuga koos olla. Sa oled vastik, ma ei tunne su juures kindlana. Miks sa sellest aru ei saa? Seleta seda mulle. Miks?“ röökisin ma üle teiste Sinu peale. Sa aga jäid mõtlema ja lõpuks sa laususid „Mida ma sinu meelest siis tegema peaksin? Ma tahan oma elu elada, ma ei taha, et mul tuleks probleeme, sa tead isegi, et mul on neid ja ma ei tahaks neid nagu juurde ka. Palun mõista minu olukorda ka, et miks ma pidin nii käituma! Ma ei taha ju palju. Mõista mind nagu mina olen mõistnud sind, sinu raskedes olukordades. Kas ma olen sulle nimelt haiget teinud? Või ma ei ole teinud sust välja kui sul raske on? Proovi mõista mind nagu mina sind siis kui sul on raske. Seda ei ole palju palutud. Palun proovi seda!“ „ Misasja? Ma ei kavatsegi sind mõista. Kuidas ma saaksin? Tead ka kui suure jama sa mulle kaela tõid? Saad sa aru. Ma võin nii veel vangi sattuda. Mul ei ole raha, et seda kõike kinni maksta? Miks sa selle minu peale ajasid? Miks sa ei osanud otsida kedagi teist, kes oleks võinud süüdi jääda? Miks just mina? Ma ei mõista sind. Tõelised sõbrad ei tee üksteisele nii. Veelvähem õed!!! Saad sa aru. Sa võid olla küll minust noorem, kuid see ei tähenda. Sa pead tõtt rääkima. Sa pead üles tunnistama, kes tegelikult süüdi on!“ karjusin ma su peale, ise hinges nuttes ja segaduses nagu sa arvatavasti isegi. „Ma ei saa, ma lubasin!“ ütlesid sa vaiksel toonil. „Misasja sa lubasid, et mina lähen kellegi teise asemel vangi? Kas sa oled peast põrunud? Sellist lubadust ei tohi anda. Ja miks sa üldse pidid sellise lubaduse andma? Et mulle vesi üleüldse peale tõmmata või?“ küsisin ma. „Sa ei saaks aru. Tegelikult ei ole see tõesti mingi põhjus miks oma õele nii teha. Aga nad oleks ajanud muidu minu peale ja siis veel elu üldse kihva keeranud. Nad lubasid sulle ja vanematele haiget teha kui ma süü sinu peale ei aja. Kuigi sina oled ikka kannataja. Ma saan aru, et ma tegin valesti, aga ma ei teadnud mida teha. Ma ei osanud seda ette näha, et sa vangis võiksid lõpetada. Vabandust!“ ütlesid sa kahutoonidel. „Misasja? Seleta asi ära nii nagu see on. Nad ei saa vanematele midagi teha ja mulle. Ja miks sa nendega üldse läbi käid, kes tahab omakasuhuvides asju ära kasutada? Miks sa ei ole enda parimade sõpradega, kes sul varem ka külas käis? Saad sa aru mida sa teed? Sa pead selle ära lõpetama ennem, kui sul endal on sama asi mis mullgi nüüd. Nad seda ootavadki kuna nad saavad uue lolli, kelle peale sitt määrida. Sina oled järgmine. Usu mind. Tule parem ära ennem kui ei ole hilja. Palun sind. Ma ei taha, et sul samamoodi läheb, võib-olla läheb sul veel hullemini. Palun sind, tule ära. Nad ei saa meile midagi teha, kui sa praegust kõik ilusti ära räägid.“ ütlesin ma. „Ei, ma ei saa, oled sa peast põrunud. Nad teevad tagasi ju mulle, et ma kitse panin. Ei, ma ei saa. Kuigi ma ei taha ka sulle pahandusi. Appi, ma ei oska midagi teha.“ karjusid sa mulle vastu. „Mine ära, ma ei taha sind enam elus sees näha, kui oma lihane õde tahab, et ma vangi läheksin. MINE ÄRA!!!“ karjusin ja pöörasin sulle selja. „Eiii õde, ma ei taha sust ilma jääda, kuigi ma vist olen juba jäänud, kui ma rääkima ei lähe. Aga kallistame siis viimast korda, ma lähen räägin asja nii nagu ta tegelikult oli. Aga ma tahan su suust kuulda ka, et sa ikka hoolisid minust kuigi ma olin paha ja nii! Palun ütle seda, ma tahan seda viimast korda veel kuulda!“ ütlesid sa mulle nii meeleheitlikult. Kuid ma ei öelnud seda sulle, kunas ma teadsin, et me näeme veel ja ma olin su peale ka suhteliselt pahane tol hetkel. Kuigi ma endamisi ütlesin seda, aga sa ei kuulnud seda. Sa läksid minema, sest ma ei teinud sust välja. Sa jalutasid nuttes minema.

Kolme tunni pärast tuldi mulle ültema, et vahi alla on võetud tõelised süüdlased, kes selle kuriteo toime sooritasid ja vabandust, et teid ei uskunud ja teile nii palju jama kaela tõime. Ei olnud tahtlik, aga meile samas vajalik, kuna teie olite peasüüalune. Palun vabandust, et teie aega raiskasime. Ma küsisin kohe, et kes need kinni võeti ja kuidas nad kätte saadi? „Teie õde tunnistas üles, ta on ka praegu vahi all, kuna ta ei rääkinud kohe alguses tõde ja varjas seda. Kaassüüdlane. Aga me ei pea teda kaua kinni, ta on alaealine ja tänu sellele pääseb ta suhteliselt kergelt. Ainult kautsjon tuleb kinni maksta.“ öeldi mulle ükskõiksel toonil. Ja nad lahkusid. Võtsin ruttu oma asjad ja läksin raha välja võtma, et õde vangist välja päästa. Ta ei ole vajalik seal olla. Tema ei ole süüdi. Läksin siis kautsjonit maksma, kui mulle öeldi, et ta sai tunni aja eest välja, mingid sõbrad olid kautsjoni ära maksnud. Kui ma küsin kes, siis mulle ei vastatud, öeldi, et salastatud info. Noo, okei, läksin siis koju ja ootasin kuna õde ka tuleb. Tunnid möödusid, aga temast ei olnud mitte ühtegi märket, et ta oleks vabaks saanud. Ta oleks kindlasti koju tulnud ju. Hommikul oli telefonikõne, mis mind vapustas. Mulle öeldi, et ma parem maksku see kautsjon heaga topelt meile või su õde sureb. „Ma ei usu teid, ma tahan ta häält kuulda, et ta on siiski teiega, mitte, et te lihtsalt tahate mult raha välja pressida.“ Ja siis ma kuulsin ta häält siis, see oli nii armetu ja valust karjuv. Mul hakkas tast kahju, ma ütlesin, et ma teen kõik, et su seal kätte saada, ma saan selle raha. Ma luban sulle. Ja siis pandi telefonikõne ära. Ma hakkasin mõtlema kust ma selle raha saaks. Mul oleks seda ju õe pärast vaja. Helistasin emale, et küsida, et kas ta ei saaks anda mulle natukene raha. Aga ta vastas, et neil on isaga endalgi praegu kitsas rahadega. Kui nad oleksid teadnud põhjust miks, mul seda raha vaja oleks – oleksid nad raha kasvõi maa alt välja otsinud. Aga põhjust ma ei tahtnud öelda. See ei ole minu asi öelda. Mõtlesin siis, et võtaks laenu, kuid pärast tuleb poole suurem summa välja maksma pidanud, et see jäi ka ära. Siis ma helistasin oma parimale sõbrannale, et küsida, et kas ta ei saaks anda, mul hädajuhtum. Ja ta andiski. Ma olin üliõnnelik, et ta laenas selle summa. Ma rääkisin ka enamus loo talle ära kuidas asi on ja miks mul seda raha vaja on. Ta mainis ka seda, et kui väljapressijad ei öelnud, et ära politseisse teata, siis ma võiksin seda teha, sest nad ei saa midagi teha, kuna nad ei öelnud midagi. Alguses arvasin, et see on liiga ohtlik, et õeke võitakse ära tappa sellepärast. Ei-ei ma ei tee seda. Lõpuks helistasin ikkagi ja rääkisin, et mis toimub, nad ütlesid, et kas nad on veel helistanud või jätnud teate kus vahetus toimub.