Aga nüüd luuletusi:
* On 20 inglikest, 10 magab pisikesel pihal, 9 mängib, aga 1 kõige kallim ja armsam loeb sulle praegu sõnumit.
*Öö sülle langevad pisarad,
Öö sülle silmad kord kurtavad.
Öö süles on valu ja igatsus
Öö süles on lõputu armastus.
*Ma tahaksin, et oleksid siin ja viiksid kaasa mu südamest valu, ilma sinuta on elu piin, sest üksinust ma enam ei talu.
*Sa oled kui õhtune päike,
sa oled kui ilusam õis.
sa oled kui lilleaed väike.
mis lõputult lilli on täis.
*Tahan olla su päike, et kütta sind kuumaks
Tahan ola äike, et tabada su sündant ja olla ka tuul, et suudelda su suud.
*Kaunimad õrnad õhtutuuled suudelgu sind salaja kuni ükskord minu huulud suudelvad sind .
*Lilledest armastan ma roose
poistest/tüdrukudest armastan ma sind,
ütle keda armastad sina, kas roose või mind.
*Su embuses uinuks, kui silitad mu pead.
su suudlustest joobuks, see tunne on hea.

Tere!
Viimasel ajal räägivad paljud, et nende tuju on kadunud. Niisiis, ei ole uudis siis, et minu oma on ka, aga ainult minu oma võttis suure kohvri kaasa, mis oli üpris raske. Huvitav kui kauaks ta kavatseb ära jääda või ta ei tulegi tagasi. Kes teab?! Aga niisiis, minu nädalavahetus on rikutud. Ma ei oska midagi peale hakata, kõik on Persses, sõna otseses mõttes. Ma ei suuda nii, tahaks täiega nutta, aga ma lihtsalt ei suuda. Ma olen loll ma tean seda, sest mu mõistus ei oska mõista seda, kuidas saab teistele haiget teha, me ei ole ju seda väärt. Või oleme? Võiks siis ka ära põhjendada, miks on see põhjuks, et teistele haiget teha! Ma ei suuda enam... Lihtsalt enam ei suuda! Tahaks ära siit, kaugele, väga kaugele... miks ma peaks kannatama, kui oleks ka teine võimalus.. Miks ei saa olla tuntetu? Põhjendage, kas ma olen tõesti loll või mis? Palun, öelge! Ma ei kannata seda enam välja!
Kõik on kokkukokkumas... Ja nii, nüüd ma nutanki, olge õnnelikud nüüd, ma ei taha enam midagi kuulda, uskumatu lihtsalt. Kaduge siit minema, mul ei olegi teid vaja... Miks peab keegi kannatama ja miks ma võtan kõik hinge? Ja kui öeldakse, et andesta, siis see kord EI, ma ei suuda enam.. alati ma olen andestanud. Kas saab öelda, et ma ei ole andestanud. Ei saa, ma olen.. aga ma ütlesin juba siis, et viimane kord.. Miks ma pean kuulma välisukse pauke, kui ma tean, et sind ei tule. ma ei suuda enam. Palun sind, ma anun sind, miks sa pead nii tegema... Aga jah, ma ei saa sinna midagi teha, mul ei ole lihtsalt enam sõnu, ma tahaks karjuda juba mitmendat päeva.. aga ma ei suuda enam.. ja kui tuleks kohe hääl.. siis ma olen alati sellises kohas, kus ma ei saa midagi teha.

Ei ole nii ammu kirjutanud, sest ei ole olnud mõtteid mida kirjutada, sest kõik oli nii toredalt selge, kuigi oli periood kus tahtsin olla sellest kõigest eemal. aga jahm.. igatsen:) aga tore kui on sõpru, kellele saab looda ja arvestada nendega:))
Kallid teile...

Aga täna tuli isu midagi kirjutada. varsti tuleb uus, aga toda jutu ei ole veel arvutis vaid ainult käsikirjas, et uue jutuga läheb natukene aega.

Üks täheke ütles ühel hommikul Jukule: „ Juku ära mine kooli! Ära jäta mind üksinda, me oleme kõik päevad koos olnud, hommikust õhtuni! Juku, ma palun sind. Ära mine kooli!“

„Ei, ei! Ma pean, ma lähen esimest korda täna kooli, ma nii ootasin seda. Sa tead ju seda, ma eile rääkisin sulle, et ma pean kooli minema!“ Täheke hakkas vaikselt nutma, kuid siis äkki ütles ta: „Aga mida mina siis täna peale hakkan? Kellega ma nüüd ringi jooksen, peitust mängin, salajutte räägin ja ema eest peitu poen? Kellega, ütle mulle.“ Juku ei osanud midagi öelda. „Juku, palun sind ära mine kooli, ma ei suuda ilma sinuta olla. Aga ma tulen hoopis sinuga kaasa!“ „Ei, ei. Mida mu uued koolikaaslased peavad minust arvama, et peale kooli näeme“, sõnas Juku. Nii jäigi täheke üksipäini sinna oja äärde, kus nad olid iga päev mänginud ja rääkinud. Nii möödusid päevad ja nädalad, aga Jukut enam ei tulnudki. Ta oli suureks kasvanud ja ta pidi keskenduma nüüd tähtsamale, nimelt koolile. Ta pidi õppima, et elus toime tulla. Kuid ükskord, kui Juku juhtus oja äärde jalutama, nägi ta midagi kollast, ta läks ligi ja ehmus. See oli see Täheke, kellega nad olid koos olnud. Täheke kuulis teda ja ütles: „Juku, sa oled siin! Miks sa küll varem ei tulnud?“ Juku hakkas nutma ja vandus, et ta ei tee enam kunagi nii, kool on küll tähtis aga sõpru ei tohi ka unarusse jäta tänu sellele. Kuid täheke noogutas ja kustus.

Siit õpetus, käige koolis, õppige hästi, aga see juures osake arvestada ka sõpradega!

hei hoo:D
täna ei ole minu päev.. kõik suht alla läinud ja nii:/
ja sellel ei tule vist lppu ka.. ei näe eriti et tuleks:D

Täna pole minu päev!

Täna hommik on olnud kohutav. jäin haigeks ja mitte eriti vähe. mu hammas läks paiste, rääkida eriti ei saa. helistasin hambaarstile, et kuna ma tulla saaks, aga ennem kui ma temaga rääkida sain, pidin helistama sinna 5 korda ja täna õhtul ennem 4 saan minna. loodame, et saab korda. jube valus on. siis läksin pesema ning seep läks silma, üks silm on punane. siis on veel nägu punane, mingi allergia jälle w? siiber neist juba. lõin jala ära, lonkan nüüd natuke. mis edasi veel tuleb? mis minuga veel juhtub? võiks järgi jääda juba. ma ei jõua. kõik. siiber sellest. tahan ära siit, aga selle eest ei saa eest ära joosta. tahan, nii palju, kuigi kõike ei saa. appikene.. ma ei suuda enam. täna ei ole minu päev. ei noo ausalt kohe.. vähemasti mitte hommik, hommik on olnud õudne minu jaoks. ma pakun, et õhtul laabub kõik. võibolla. :) aga natuke lootust peab ikka olema:D

NEITSI
24. august - 23. september

Sobivus: Sõnniga, Vähiga, Skorpioniga, Kaljukitsega
Sügavad tunded: Neitsiga, Kaladega
Erilised tunded: Kaksikutega, Amburiga
Mittesobivus: Jääraga, Lõviga, Kaaludega, Veevalajaga

Iseloomustus:
Neitsi tähtkuju all sündinu on mõistusinimene, sügava iseloomu ja kriitilise mõistusega. Need inimesed tahavad lõpuni kõike teada, et veenduda selle tõsiduses. Selge loogika, reaalsuse ja selguse tunnetus. Selle märgi all sündinutel on elu küsimustele terav pilk, nad on ettevõtlikud ja uudishimulikud, küllalt kavalad, kuid siiski tagasihoidlikud. Nad oskavad teistelt nende saladusi välja meelitada, kuid enesest ei armasta palju avaldada. Nad nõuavad kõigilt inimestelt täpset käitumist ja täpsust. Hirmu nad ei tunne. Tegutsemine on alati läbi mõeldud. Nad ei salli liialdusi, ekstsentrilisust ja vihkavad ebaõiglust. Korraarmastus võib muutuda lausa maaniaks. Neile meeldib koguda raha, nad on kokkuhoidlikud ja kergemeelselt välja antud raha tekitab neis meelehärmi.
Neitsi tähtkuju all sündinutel on alati isikupärane mõistus ja nad on head töötajad. Neist saavad head pedagoogid, kollektsionäärid, raamatukogu töötajad ja teised.
Selle tähtkuju all sündinud omavad kirge teadmiste järele, õpivad kogu elu lõpuni. Neil on suur tahe lugemiseks ja uurimiseks. Nad on uhked oma teadmistele ja lasevad seda meeleldi välja paista. Neil on kõneand ja nendega on raske vaielda. Ülemusena väga pedantne ja on väiklase nõudlikkusega korra järele, õige kardetav. Nad arvustavad meeleldi teisi, kuid ei taha, et neile sama mõõdupuuga mõõdetaks.
Reeglina elavad need inimesed kaua, on lugupeetud, kuigi pedantsuse pärast tekib tülisid, ka pisiasjade pärast. Kuid nende praktiline meel, elutarkus ja kaine mõtlemine aitavad neil alati kohaneda partneriga.
Neitsi tähtkuju all sündinud elavad armusuhetes üle palju pettumusi ja ka nende abielud pole õnnelikud, ikka tuleb ette arusaamatusi.
Selle tähtkuju all sündinud naised on hoolitsevad, kuid neil tuleb puudu temperamentidest. Nad armastavad flirti ja seda väga peenelt, virtuooslikult, kuid nad ei lähe alati kaugemale ning tõmbuvad viimasel hetkel tagasi. Nad kannatavad üldiselt häbelikkuse all, kuid oskavad seda varjata. Oma kalduvuse tõttu kriitikale, analüüsile, märkustele, seavad tihti ohtu oma suhted lähedastega.
Õnnenumbrid: 6, 15, 24, 33, 42, 51
Värv: Indigo, violetne
Mõjutav planeet: Merkuur
Element: Maa
Domineeriv sõnapaar: Ma analüüsin
Õnnepäev: Kolmapäev
Õnnekivi: Ahhaat
Metall: Elavhõbe
Lilled / taimed: Võõrasema
Lemmikkingitused meessoost Neitsile: massaazh, aktsiad, võtmehoidja, treeningvahendid, päevaraamat, rahakott, koduloom, kalender, tennise õppetund, külaskäik loomaaeda, toataim, pudel head veini, kalkulaator
Lemmikkingitused naissoost Neitsile: massaazh, rahakott, võtmehoidja, koduloom, treeningvahendid, päevaraamat, maniküür või pediküür, mullivann, kalender, külaskäik loomaaeda, toataim, pudel head veini

TÕELINE BOYFRIEND :
1)Teab kuidas sind naerma ajada, kui oled kurb.
2)Proovib sinu läheduses salaja su juukseid nuusutada, kuid sa alati märkad.
3)Seisab su eest. Aga austab su iseseisvust.
4)Annab sulle telekapuldi mängude vahepeal.
5)Mängib su juustega.
6)Hoiab alati su käest kinni.
7)On armas, kui ta tõesti midagi tahab.
8)Ei peta! !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
9)Tantsib sinuga, isegi kui ta tunneb ennast siis nohikuna.
10)Tuleb su seljatagant ja paneb oma käed su ümber.
11)Ei saa kunagi armastusest sinu vastu tühjaks.
12)On naljakas, aga oskab olla tõsine.
13)Saab aru, et ta on naljakas, kui tuleks olla tõsine.
14)On kannatlik, kui sul läheb terve igavik enda valmis sättimisele.
15)Reageerib armsalt, kui sa lööd teda ja see on tõesti valus.
16)Naeratab palju.
17)Planeerib romantilisi asju, isegi kui need talle ei meeldi
18)Hindab sind.
19)Aitab teisi.
20)Sõidab 5 tundi, et sind korrakski näha.
21)Teeb sulle alati põsepeale musi, kui te üksteisest lahkute, ka siis, kui ta sõbrad näevad.
22)Laulab, isegi, kui ta ei oska.
23)Omab head huumorisoont.
24)Vaatab sind nii armsalt.
25)Helistab ilma põhjuseta.
26)Armastab sind, ja ütleb seda sulle.
27)Jääb igas olukorras iseendaks.
28)Teab, et sa tahad vahest sõbrannadega koos olla.
29)On mõistev, igas olukorras.

heihopsti:D

täna oli hea päev, v.a. see et ma haigeks jäin:S

appikene, kui kallis ikka Maku sa mulle oled, lihtsalt uskumatu.. singa on nii hea rääkida, nii mõnus,ma kohe õhtuti ootan, kuna sa sisse tuled..:D
liiga hea oled(K)(L)

ainult õhtul läks meel kurvaks.. Tänu ühele, kes lihtsalt on nii tore, ta hoolib sõpradest väga, aga liigagi.. mul on kahju tast.. :/

ei njhm.. tore päev siis... oled toredalt armas ikka:D

mhm..jälle olen hädas:S
eelmise aasta talvel oli ma sõltuvuses see aasta jälle:/
eelmine aasta päevalilleseemnedest.. okei ma ei olnud ainuke, praktiliselt olid kõik:S
see aasta pistaatsia pähkilidest ja katjese kommidest ka.. urr. närvidele käib selline asi:@
miks ei võiks olla üks talv normaalne:D
õnneks ma ei lähe linna vb. niipea, et mul õnnestub vast ennem sellest lahti saada, kui ma uuesti osta saan.

ja ma ei ole kohuke ega ka blondu... seletage ära miks te nii arvate:D
urr:D

Ma tean, et te püüate mind kogu aeg südamest kasvatada nii, et minust kasvaks tubli ja iseseisev inimene. Tean, et armastate mind ja hoolite minust väga ning tahate, et ma tulevikus hästi hakkama saaksin. Aga millegipärast ei tunne ma end teiega suheldes alati hästi. See tunne paisub mõnikord minus nii suureks, et tahaksin tõsta teie vastu mässu.
Kui te mulle moraali loete, siis teete seda nii, et mul kaob soov endast rääkida ja ennast avada. Kui te mind paika panete või minu tegemistele hinnanguid annate, siis mõttes ütlen ma, et vat olengi selline. Just teie kiuste olengi. Mul ei ole vaja teie lahendusi. Saage aru, need ei pruugi mulle sobida või siis ei saa ma aru, mille poolest need lahendused head on. Ma saan ise hakkama. Tahan ainult, et te ka mind kuulaksite ja minuga arutaksite, et koos leida asjadele õigeid lahendusi. Kui te mu elu korraldate, siis lähen ma marru. Miks te ei usalda mind? Miks tahate otsustada minu eest? Teie elukogemused ei tee mind õnnelikumaks ja ei sobi minu ellu. Kui te mind oma küsimustega pommitate, siis tekib mul tunne, et teil on kindel siht, kuhu välja jõuda, et oma lahendusega lagedale ilmuda. Tegelikult teid minu lugu ei huvitagi. Te ei anna mulle eriti palju sõnaõigust. Kui te mind kiidate, siis mõnikord on mul piinlik ja tavaliselt ei pane ma seda üldse tähele, igal juhul ei tunne ma ennast teiega võrdsena, vaid kuidagi väiksema ja väetimana. Veenmine ja loogika ajavad mind turri. Siis otsustan tavaliselt, et kui ma muidu oleksingi nii teinud, siis nüüd igatahes küll mitte. Korralduste jagamine võtab minult igasuguse isu ise mõelda. Nii jäängi ootama, mida te mul järgmisena käsite ette võtta. Ja kui te ei ütle, siis ma ei tee kah. Kui te mind õpetuseks millestki ilma jätate, siis otsustan tihti, et ma ei tahagi seda, olen ilma ja kõik. Pidin tõsiselt pingutama, et oma tundeid siin sõnadesse panna, see polnudki nii kerge. Öelda ma teile seda ei julge, ei taha teid kurvastada. Kuidas saaksin ise seda kõike mäletada, kui ma olen täiskasvanu? Kuidas oleks õige kasvatada oma lapsi?

vot see on õige(Y)
:D

nagu mul oli vana kirjanduse tunnis teha novelli analüüs...

„Reetlik süda“

Selles novellis räägitakse vanamehest ja noorema poolsest mehest. Nad elavad korteris, mis on 2- toaline ja tegevus toimub kuus kuni kaheksa päeva.

On üks närviline noor mees, kes arvas, et ta ei ole hull. Teda häiris armastatud vanamehe silm, mis sarnanes raisakotka silmale. Kuigi vanamees ei olnud talle midagi halba teinud, otsustas ta vanainimeselt elu võtta ja alatiseks tollest silmast lahti saada. Ta luuras iga kord keskööpaiku vanamehe ukse vahelt sisse, vaadates kuidas mehel kuri silm reageerib. Kuid too magas ega liigutanudki end. Nii toimis mees seitse päeva järjest, suurima ettevaatlikkusega. Kaheksandal päeval püüdis ta plaanitu ellu viia. Ta tundis oma võimeid hästi. Olles pea uksevahel kukkus midagi maha ja vanamees ärkas ning istus voodile. Ta kartis ja oli hirmul. Ruum oli kottpime, midagi ei olnud võimalik märgata. mees ootas tükk aega liikumatult aga vanamees ei heitnud pikali. Ta kuulis hästi kuidas vanamehel süda lõi ja seda järjest tugevamini, valjemini ja kiiremini. Vanamehe hirm pidi olema ääretu. Meest haaras hirm, et mõni naaber südame tuksumist haudvaikuses kuuleb. Mees kargas tuppa, pani laterna põlema suure kisaga. Vanamees seepeale karjatas. Mees tiris ta voodist maha ja viskas raske voodi peale. Vanamees oli surnud. Seejärel tükeldas ta laiba ja pani need põranda kolme laua alla. "Te peate mind hulluks. Hullud on lollid. Aga te oleksite pidanud mind nägema. Oleksite pidanud nägema, kui targalt ma toimisin - millise ettevaatuse - millise ettenägelikkusega - millise silmakirjalikkusega ma tegutsema asusin!"
Ta oli enesekindel, teades, et keegi laipa ei avasta. Kell neli astusid majja kolm politseinikku. Neil oli käsk maja läbi otsida, kuna keegi naaber oli öösel karjatust kuulnud. Mees näitaski ilma igasuguse kartuseta kogu maja. Politseinikud olid rahul ja mees pakkus neile istet. Politseinikud hakkasid mehe silmis õudset juttu ajama ja mees muutus järjest ebakindlamaks, kahvatumaks, hakkas vabamalt rääkima ja lõpuks soovis, et politseinikud oleks juba läinud. Nad aga rääkisid aina edasi. Mees südamehääl valjenes pidevalt. Ta ei suutnud end kontrollida ja võttis süü omaks.
See tsitaat mõjus ja alates sellest kiskus novell endaga meeletult kaasa. See oli põnev, kaasahaarav. Kuigi normaalsed inimesed nii ei teeks nagu tegi see noor mees. Ja imelik oli see, et politsei nii kaua seal oli. Muidu oli jutt hea, mulle meeldis, muidu vast ei oleks lugenudki kui ei oleks olnud, seda tsitaadi kohta.

minu meelest on see super:D ja õpale ka meeldis, eriti see tsitaadi koht:D

aga mega hää tunne on:D nagu kõik on nii õige.. väljaarvatud koolis... seal ma ei saagi aru, kas õpad panevad lihtaslt mega lampi mulle hindeid ja puudujaks mind ei pane..no ma nii tubli juu:D
sõprad on ka toeks, ma ei tea kui kõik alla poole läheks nüüd.. ma ei elaks seda üle:D

te olete parimad:D

Aga mina olen õnnelik. teate miks.. sellepärast, et te olete mul olemas.. ilma teieta poleks ka mind.. ja ilma minuta, poleks eriti ka teid.. me mõjutame kõik üksteist.. lihtaslt on nii tore, et jälle ja jälle on olemas mul keegi, kellega rääkida ja kes mõistab mind..
ainult kui sind ei oleks, siis ma ei teaks mis ma teeks. sa oled toonud mu ellu stabiilsuse. sinuta koos ma olen unustanud kõik rasked ajad..mhm.. kui nüüd mõtlema jääda, siis ma ei teaks kui ma sind ei tunneks.. mida ma siis oleks teinud. aga ma olen õnnelik, et mul sa olemas oled=)
ma lähen varsti kodust ära..:/ tulen alles pühapäeval tagasi

aga see eest.. on tore.. saab eemale kõigest sellest nädalast.. see nädal ei olnud eriti hea.. eriti siis kui keegi näkku paneb...
aga mõnes mõttes on ka hea nädal.. õhtuti on suht mõnus olla ja lahe:D

okei.. kunagi jälle:))

tühjus.. mind valdab tühjus..
ma ei tea mida teha. kõik on läinud ainult allapoole.. tahaks nutta, kui ei suuda, nagu ei oleksi millegi üle nutta. saaks aru, mis on õige mis vale. kõik on peapeale pööratud.
ma ei tea mis teha. tahaks teada, kas ma teen õigesti või valesti?

On minus üldse veel midagi head?
Ütle palun mulle, kui sa vastust tead!
Olen ma tõesti tundetu võõras,
kes uitab ringi oma elu mõõnas?

Mida minu elu on üldse väärt?
Pühkida ainult jalga vastu püksisäärt?
Suitsetada, laaberdada, juua?
Või end lõpuks lihtsalt üles puua?

Vasta! Mina nendele küsimustele vastust ei tea.
Ütle, milles olen ma teinud vea?
Kus ma olen komistanud ja kukkunud?
Oma hinges ja südames olen ma ammugi hukkunud.

Südames mul puudub hellus, soojus.
Minu elupäike juba ammu merre loojus.
Hinges mul puudub igatsus, lootus.
Minu elu on vaid mõttetu, lõputu õnne ootus.

Aga mul on lihtsalt tore:D
appikene see on nii hea lause.. aga suht kaua ei ole kirjutanud.. seda ma ka arvasin, et nii juhtub.. unustasin ära.. ja suht väsinud ka olen olnud..
aga tänane päev on suht koom ikka:D eem:D miks? noo ma ei teagi. lihtsalt. vast sellepärast, et täna ikka 8 tundi koolis passitud.. kõik tunnid ikka kohal ja nii. ja siis ma ei tea väimelas olin veel pärast..:D

et suhteliselt tore oli..:D

tänane päev on suht lemmik või nii:D
sest, et väljas sai suht palju nalja:)))
aga kahju sellest, et kohekohe peab kooli minema. kuigi natukene tahaks ka. kodus ka suht mõtetu, aga õppida ka eriti ei taha. aga ega sinna midagi teha pole..
kerlikallike on väga kallis, ilma temata lihtsalt ei saaks olla:D
ma usaldan teda täielikult, sest ma tean, et ta ei räägi kunagi midagi kellelegi edasi(AA)
aga makut igatsen ka. ta kuidagi nii eriline mu jaoks. usukumatu, et keegi võib nii äkki nii kalliks saada. ei suuda seda uskuta..(A)

kalli kõigile:D

"Ainult üks päev"

niisiis tegin ühe jutu. Lampi.

Oli Ilus karge hommik. Ta tuppa paistis õrnalt päike kardinate vahel. Otse ta näole. Ta nägu oli nii ilus, nii lapselik, kuid samas ka kuidagi täiskasvanulik. Ta tegi silmad lahti ja vaatas kella, mis oli saanud juba pool kümme. Ta naeratas ja tuli püsti. Ta tõmbas kardinad akna eest ära ja vaatas välja. See vaatepilt oli ilus. Nii ilus, et see tõi kogu päevale uue ilme. Ja siis ta hõikas järsku kõvasti „Tere hommikust Teile! Head päeva jätku ja mingu see päev hästi!“ Ta ütles, nii iga hommik, olgu see vihmane või päikseline.

Ta läks kööki vaatama, kas ema on seal. Kuid ta imestuseks, ei leidnud ta teda seal. Ah, äkki ta on juba tööl. Läks elutuppa, pani teleka käima. Midagi erilist seal ei tulnud. Läks vaatama kas väike venna on üles tõusnud. Kuid temagi oli kadunud. Okei, jälle nad koos isaga kuuris, ehitavad midagi. Ja olidki seal. Lõpuks ometi leidsin ma teid üles. Väike venna tuli kallistas mind kõvasti nagu ta näeks teda täna esimest ja viimast korda. Isa andis põsele musi. Kui ta küsis ema järele, siis nad vastasid, et ta läks poodi. Okei. Ta läks tuppa tagasi. Tegi voodi ära ja läks pani vee keema, et peale pesemist oleks üks mõnus kuum tee võtta. Ja nii see läkski. Ema tuli koju ja hakkas süüa tegema. Imelik, ta ei ole kunagi nii vara süüa tegema hakanud. Aga, ega midagi. Ta pani riidesse ja läks välja. Teatades emale, et läheb välja sõpradega. Ema ütles selle peale, et olge ettevaatlikud ja ärge lollusi tehke. Läksin ühe enda parima sõbranna juurde. Rääkisime niisama tema juures, niikaua kui tuli tema poiss, kes tegi ettepaneku parki minna, luiged olevat seal olnud. Ja sõbrannale meeldisid luiged väga. Läksime sinna ja istusime pingil ja söötsime luikesi. Tee peal käisime ostsime saia kaasa. Olime seal kuni hakkas külm, kell oli ka umbes viie kuue paiku. Sõbranna poiss ütles, et lähme autoga. On soojem. Kuid ma ei tahtnud. Nii me jalutasime sõbranna juurde tagasi ja siis ütles ta, et ta hakkab ka kodu minema, et kindlasti on emal juba söök valmis.

Siis nad tegid kalli-kalli nagu ikka neil kombeks oli. Sõbranna ja ta poiss olid saanud minna uksest vaevalt sisse, kui kuulsid äkkkarjatust ja nad jooksid välja. Ja nägid, et ta oli auto alla jäänud. Nad jooksid kiiresti ta juurde. Sõbranna isa kutsus kiirabi ja ta vanematele. Ta viidi kiirabisse. Sõbranna koos vanematega läks autoga järgi. Sõbranna kutsus poisi ka, aga ta ütles, et ta tuleb oma autoga järgi. Haiglas saadi kokku ta vanematega. Seletati kõik ära mis juhtus. Siis tuli arst. Kõik olid arsti ümber kogunenud ja kuulasid arsti oma nutuste ootuspäraste silmadega. Ja siis järsku pudenes ta ema diivani peale ja nuttis lakkamatult. Arst ütles, et tal oli raske sisemine verejooks kuid operatsiooni ajal tekkis väike tõrge. Ta süda seiskus korra. Aga me suutsime ta päästa. Ta on praegu oma palatis. Aga hetkel võib teda vaatama minna vaid üks inimene. Ta ema läks. Ta nuttis lakkamatult, ta ei suutnud uskuda, et ta tütrega võib midagi sellist juhtuda. Siis arst käskis emal lahkuda. Ta pidi puhkama ja olema vaikuses. Ema kallistas teda väga kõvasti ja ütles, et ta armastab teda.

Arst soovitas kõigil koju minna, puhata, aga ema ei suutnud koju minna teades, et ta tütreke on haiglas üksinda. Ta perekond jäid diivani peale magama. Hommikul kui väike vend tahtis wc – sse ajas ta isa üles ja nad läksin wc see. Tagasi tulles nägid nad, et arst räägib emaga millestki väga tõsisest. Ema hakkas jälle nutma, siis läks ise ruttu küsima, et mis juhtus. Arst räägib, et nende tütar on koomas. Ta lõi enda pea väga kõvasti ära. Nad läksid teda vaatama. Kuid ta ei reageerinud millekile. Ta oleks justkui surnud. Isa toetas ema väga. Väike venna ei osanud seisukohta võtta, ta hoolis oma õest väga. Ja nii läks päev päeva järel, nädal nädala järel. Kuni kuu lõpus küsis venna, et kas õde on surnud. Ema ja isa jooksid venna juurde ja ütlesid, et ei ole. Vend küsis, siis miks ta enam hommikuti ei ärka ja ei ütle enam : „Tere hommikust Teile! Head päeva jätku ja mingu see päev hästi!“

Ema ja isa püüdsid olukorda talle seletada, kuigi ta oli selle jaoks veel liiga väike. Ta oli ainult nelja poolene. Nad teadsid, et see mõjub vennale väga. Ta sõbranna käis teda iga päev vaatamas. Kui mingi hetk, tundus emale, et ta liigutas end, kuigi liigutanud. Nad kutsusid arsti. Arst vaatas, et ei ta ei ole ennast liigutanud. Arst teatas, et ülehomme saab kuu täis. Ema ei tahtnud, sellest midagi kuulda. Kuid nad pidid leppima tõsiasjaga, et teda enam ei ole. Isa läks koos arstiga välja. Ja siis isa küsis, et kas kuidagi nii ei saa, et me viime ta koju. Hoolitseme ta eest seal. Arst vastas, et aparaadid millega ta veel elus on, ei tohi haiglast välja viia. Isa ohkas ja läks palatisse tagasi. Nad pidid leppima tõsiasjaga, et nad on ta kaotanud.

See päev jõudis kätte. Ema ei ole saanud üldse magada, ta nutab pidevalt. Ta ei oska enam kuidagi ära olla. Nad läksid kodust haiglasse. Nad olid üle pika aja kodus ööbinud. Haiglasse jõudes, oli haiglaõde kuidagi rõõmus. Nad läksid palatisse. Nad jooksid kiiresti ta juurde. Ta on elus. Arst ütles, et ta ärkas. Nüüd saame teada, mis tal veel on. Nad kallistasid teda kõvasti.. aga ta ütles, et ei tunne oma jalgu. Arst tegi proovid. Ja viisid ta röntgenisse. Avastati, et tal on põlve juures mõra ja suur. Ta viidi ruttu operatsiooni lauale. Teda oli vaja opereerida. Tunnid möödusid, aga kedagi sealt välja ei tulnud. Lõpuks kui arst välja tuli. Ütles, et nad tegid kõik mis oli nende võimsuses.

Ema ei suutnud seda uskuda. Ta oli lõhkemas. Ta nuttis ja nuttis, et ta oleks varsti kokku kukkunud. Haiglaõed andsid talle rahustit ja viisid ta voodisse pikali. Isa läks arstiga rääkima, et mis juhtus, ta oli hommikul nii ergas ja kõik. Arst rääkis, et tal operatsiooni ajal jäi süda seisma ja me tegime kõik me suutsime ja oli me võimsuses. Aga ta süda ei hakanud enam tööle. „tunnen kaasa“. Isa läks vaatama kuidas emal on, et ta koju viia ja poja ka. Isa ja ema olid terve tee vait nad ei rääkinud sõnagi. Koju jõudes läks poeg oma tuppa ja hakkas nutma ja röökima. Isa läks vaatama mis juhtus. Ema oli selle jaoks liiga nõrk. Poeg oli ukse lukku pannud, sest ta tahtis üksinda olla. Isa oli kahevahel. Ta oli ainuke, kellele ei olnud see kohale jõudnud. Isa läks elutoa tugitooli istuma ja istus niiviisi tunde. Ema hakkas tegutsema, et see ei pane nii palju sellele mõtlema, et tütar on surnud. Ta oli ju ainult 14-ne kuidas ja miks just tema. Ema läks vaatama kuidas pojal on. Poeg oli vahepeal ukse lahti teinud, aga ta oli ennast magama nutnud. Ema pani talle teki peale ja andis põsemusi. Siis tuli isa ka sinna. Ja nagu oleksid üksteise mõtteid lugenud – nad ütlesid samal ajal „Jumal tänatud, et meil vähemasti poeg alles on!“

Järgmine päev hakkasid nad matuseid korraldama. Kutsusid kõik ta sõbrad ja sugulased kohale, et see päev jääks kõigile meelde. Teda oli ainult üks eksemplar. Kõigil oli nii kahju. Eriti ta sõbrannal kellega ta tol päeval koos oli olnud. Ta süüdistab ennast, et nad ei saatnud teda ära nagu nad tahtisid. Vaid tegid seda mida ta tahtis. Terve see aasta oli kurb aasta. Aga kui keegi külla tuli siis ei tehtud sellest sõnakestki ka juttu. Nagu teda ei oleski olemas olnud.

Aasta möödus ja tuli ta surmaaastapäev. See oli korralikult ettevalmistatud. Aga nad ei teatanud kellelegi, et nüüd on aasta möödas, et tuleme kokku ja nii. Nad ei tahtnud jäta mulje, et nad oleksid, hädapätakad. Aga ei. Üllatuseks tulid praktiliselt kohale. Surnuajal oli väga palju rahvast. Nad tõid talle lilli hauale ja nii. Ja viisid ka õnnetuskohta paar küünalt. Ja läksid nende juurde istuma ja rääkima.

Nii need aastad möödusid. Rahvast jäi üha vähemaks. Poega ei lastud enam eriti kuhugi, kardeti, et temaga võib samuti midagi sellist juhtuda, et teist sellist hoopi nad üle ei elaks. Poeg oli vanemate meelest korralik, aga väljaspool kodu, see nii ei olnud. Peale kooli suits ette. Ta oleks nagu selle sündmusse kuhugi sisemusse peitnud ja ei taha, et sellest suurt numbrit tehtaks. Koolis õpib halvemini kui muidu. Peale õe surma taheti ta nõustaja juurde aega kirja panna, aga poeg ei olnud sellega nõus. Ja kui ta läkski sinna kohale, ei rääkinud ta sel teemal suurt midagi. Ta näeb unenägudes, kuidas ta sel samal hommikul teda nii väga kallistas nagu kardaks teda kaotada.

Perekond elas seda väga rängalt üle aga nad ei tahtnud, et sellest keegi aru saaks. Nad olid nii nagu ennem. Kuigi üks pereliige oli puudu. Ja seda auku nad ei suutnud täita. See jäigi tühjaks.

2 aastat hiljem teeb sõbranna enesetapu. Ta lihtsalt ei suutnud enam pingele vastu panna. Ta lõikas endal veenid läbi. Ta oli seda korduvalt proovinud, aga lõpuks sai ta teada, et teistpidi tuleb lõigata. Ta lõikaski just teisel surmaaastapäeval. Ta lihtsalt ei suutnud enam. Tal oli närvid liiga läbi. Ta ei käinud enam koolis, ta jättis poisi maha. Ta lihtsalt ei hoolinud enam millestki. Tal oli ükskõik.

Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast, kes sa oled,

vaid seepärast,kes mina sinu seltsis olen.

Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast, kuhu sa oled jõudnud,
vaid ka seepärast, kuhu mina sinuga jõudnud olen. Ma armastan sind seepärast, et sa oled teinud rohkem kui mistahes õpetus, et mind paremaks muuta, ja sa oled teinud rohkem kui mistahes saatus, et mind õnnelikuks muuta. Sa oled teinud seda ainsagi puudutuseta, ainsagi sõnata, ainsagi viipeta. Sa oled teinud seda, olles sina ise. Võib-olla sõbraks olemine just seda tähendabki.

Oihjah.. täna saab liiga vara uus sissekanne.. Aga selleeest vb. tuleb pärast ka üks uus jutt:D

Aga senini on läinud suht ruttu see päev ja nalja on ka saanud.. nii head päeva ei saa lihtsalt olla:D
Ainult täna on vägaväga halb ilm.. mitte midagi ei ole saanud väljas teha.. aga kas sinna välja olen ka tahtnud täna nii väga.. eem:D ei usu eriti:D
aga pärast uuesti eksjuu:D