Tere!
Viimasel ajal räägivad paljud, et nende tuju on kadunud. Niisiis, ei ole uudis siis, et minu oma on ka, aga ainult minu oma võttis suure kohvri kaasa, mis oli üpris raske. Huvitav kui kauaks ta kavatseb ära jääda või ta ei tulegi tagasi. Kes teab?! Aga niisiis, minu nädalavahetus on rikutud. Ma ei oska midagi peale hakata, kõik on Persses, sõna otseses mõttes. Ma ei suuda nii, tahaks täiega nutta, aga ma lihtsalt ei suuda. Ma olen loll ma tean seda, sest mu mõistus ei oska mõista seda, kuidas saab teistele haiget teha, me ei ole ju seda väärt. Või oleme? Võiks siis ka ära põhjendada, miks on see põhjuks, et teistele haiget teha! Ma ei suuda enam... Lihtsalt enam ei suuda! Tahaks ära siit, kaugele, väga kaugele... miks ma peaks kannatama, kui oleks ka teine võimalus.. Miks ei saa olla tuntetu? Põhjendage, kas ma olen tõesti loll või mis? Palun, öelge! Ma ei kannata seda enam välja!
Kõik on kokkukokkumas... Ja nii, nüüd ma nutanki, olge õnnelikud nüüd, ma ei taha enam midagi kuulda, uskumatu lihtsalt. Kaduge siit minema, mul ei olegi teid vaja... Miks peab keegi kannatama ja miks ma võtan kõik hinge? Ja kui öeldakse, et andesta, siis see kord EI, ma ei suuda enam.. alati ma olen andestanud. Kas saab öelda, et ma ei ole andestanud. Ei saa, ma olen.. aga ma ütlesin juba siis, et viimane kord.. Miks ma pean kuulma välisukse pauke, kui ma tean, et sind ei tule. ma ei suuda enam. Palun sind, ma anun sind, miks sa pead nii tegema... Aga jah, ma ei saa sinna midagi teha, mul ei ole lihtsalt enam sõnu, ma tahaks karjuda juba mitmendat päeva.. aga ma ei suuda enam.. ja kui tuleks kohe hääl.. siis ma olen alati sellises kohas, kus ma ei saa midagi teha.