Ma ei taha. Ausalt ma ei taha. Ma ei suuda. Ma lubasin endale, et ma ei nuta kunagi. Ma lubasin seda endale. Ja ma murdsin selle. See on eriti valus, kui sa murrad lubaduse endale. Ma ei taha seda enam tunda. Ma tahan ainult üht. ainult üht. Ma soovin, et mulle ei tehtaks haiget enam. Ma ei talu seda. Ausalt, see on raske. Ja ma kujutan ette, et sa tead. Ja, ma tean, et sa oled võibolla selle läbi kogenud. Aga ma ei taha. Ma ei suuda. Ma ei talu seda. Ma tahan joosta kuhugi kaugelekaugele ära. Ma tahan tunda, et ma olen olemas ka teiste jaoks. Ma ei taha olla üksi. Ma tahan olla kellegagi, kes mõistab mind. Ja ma tean, et pean ootama. Kui kaua veel? Kas ma pole piisavalt haiget saanud juba? Kas poleks aeg õnn ka minu õuele paistma tulla? Kas ma olen ainult asi, mida saab võtta ja siis ära visata? Kas ma olen ainult selle jaoks siin? Ei, ära isegi mõtle sellele, ma ei ole sellega nõus. Ma ei kiindu mitte kellekisse enam ära. mitte kellekisse. Ma ei taha. Olen parem üksi kui hakkan kedagi uuesti niiviisi võtma. Ei, aitab. Mul on ka süda. Miks peab üldse kellekile haiget tegema? Miks? Seletakse lahti mulle, miks? ma ei saa sellest aru. Ei. Kõik. Kõik. Ma ei taha enam. Ma ei viitsi enam. Vastik. Ma ei saa aru ja ma ei tahagi aru saada. Vot. Kõik. Mul ei olegi seda kõike vaja.

Kirjutasin ühel ööl ühe jutu. Loodan, et meeldib ;)

Kõik algab algusest. Algusest, millest meil aimu ei ole. Algusest, mida me ei tunne ega teas midagi. algus, mis vajab aega, et öelda "Tere tulemast, sa oled nüüd üks meie seast!" Seda lauset kuulevad vähesed, sest nad ei oska kuulata. See on üks anne, mida peab austama nagu sa pead austama ennast ja ka teisi. Kui sa ei kuula, mida sulle öeldakse, võidakse sind siia ühiskonda mitte vastu võtta, sest sa ei kuula, järelikult sa ka ei oska õppida. Sa muutud inimestele tähtsusetuks ja vastikuks. Nad ei vaja sind, nad saavad ka ilma sinuta hakkama. Nad hakkavad aina vähem ja vähem sinuga koos olema, kuni sa jääd üksi. Sa tunnetad, mis on üksindus. Sa ei taha üksinda olla, sest see tähendab üksolemist. Üksi - mitte kellegagi koos. Pead tegema kõik ise. Sul pole kellegagi rääkida, sest sa ei osanud kuulata. Sa oskasid vaid rääkida ja see ajab su nüüd hulluks, sest sa ei saa teha ühte oma lemmiktegevust enam teha. Sulle ei meeldi see. Sa püüad õppida oma vigadest, kuigi sa tead, et algus tuleb raske. Sa pead leidma kellegi, kes kuulaks sind ja seejärel pead sa kuulama teda. Kas sa tahad seda või ei. Seda ei küsida sult, sa pead tegema seda või kukud veel sügavamale üksindusse. Aga sa pead arvestama ka sellega, et kukkudes saab haiget, kukkudes saab haiget, kukkudes on võimalik tõusta ja kukkudes saab kaotada kõik mis sul on. Sul läheb aega, et taas tõusta ja öelda "Palun, kas ,a saaksin alustada algusest?" Ja nii õppisid sa paluma, paluda midagi, midagi mida su uhkus ei luba. Sa mõistad esimest korda elus, et sa ei ole ainuke, kellel on mured ja takistused. Sa õppisid teisi kuulama, sa ei ole ainuke, kellel on mured ja takistused. Sa õppisid teisi kuulama ja takistusi ületama. Nüüd sa saad aitada ka uusi uustulnuksaid, kes alustavad algusest, kes ei tea veel sellest midagi. Kuigi nad teevad sama vea, mis sinagi - nad ei oska kuulada. Nüüd sa kuuled lauset "Tere tulemast, sa oled nüüd üks meie seast!" Ja sa oled õnnelik, sest sa omandasid uue oskuse, mis tuleb kõigile kasuks.

Tuli tuju kirjutada.. aga vaadake ise kuidas meeldib..

Anna oli alles neljanda kooliaasta alguses nende klassi tulnud. Härra Kivi, nende klassijuhataja, oli ta ühel hommikul enese ees uksest sisse lükanud ja öelnud: See on teie uus klassikaaslane. Tema nimi on Anna. Olge tema vastu kenad. Ta on alles pool aastat Saksamaal. Varem elas ta oma vanematega Poolas. Anna juures oli kõik naljakas. Ta ei kandud teksasid, vaid ülearu pikka vanamoodsat kleiti. Tal oli ainult üks pats, ja seegi ülearu pikk. Ta oli kahvatu ja kõhn ja nohises. Martini meelest oli Anna kole. Mõned hakkasid itsitama.

Käituge korralikult, ütles härra Kivi. Ta pani Anna Kati kõrvale istuma ja Akti nihkus kohe Annast natuke eemale. Anna tegi näo, nagu ei märkaks midagi. Martini arvates ei sobinud Anna nende klassi. Aga ta silmitses teda veel. Äkki tõstis Anna pea ja vaatas talle otsa. Martin võpatas. Annal olid hiiglassuured pruunid silmad ja need olid kohutavalt kurvad. Niisuguseid silmi ei olnud Martin veel kunagi näinud. Ta ei teadnud. Kuidas ta selle peale tuli, et need kurvad on. Ta mõtles: Niisuguseid silmi ei tohi olla. Need ajavad hirmu nahka. Ta ei vaadanud enam sinnapoole. Järgmistel päevadel ei teinud keegi Annast välja. Härra Kivi manitses klassi, et nad mõne inetu tembuga hakkama ei saaks. Kui Anna vähemalt pillimagi hakkaks, mõtles Martin. Seda ta aga ei teinud. Kati leidis, et Anna on jäle. Ta haiseb, ütles ta, ja ei oska kirjutadagi. Karl ütles: Võib-olla oskab ta seda poola keeles. Ta on ülearuline poolakas, mitte sakslane, ütles Kati. Ilmselt ei lubatud tal Poolasse jääda, arvas, Karl. Selle pideva haisemise pärast, ütles Kati. See oli Martinile juba liig. Ta võttis Katilt käevarrest kinni. Jäta Järele. Ise sa haised. Kati tõmbas ennast lahti ja karjus nii kõvasti, et kogu klass kuulis: see kaitseb Annat. Martin armastab Annat! Martin tormas Katile kallale ja surus tal käega suu kinni. Kati läks näost punaseks ja rabeles. Lase ometi lahti, hüüdis Triin. Vaata, ta ei saa enam hingata! Lase Kati lahti, Martin. Härra Kivi oli hirmus vihane. See oli näost näha. Ta käskis neil kohtadele minna. Korraga oli klass väga vaikne. Kuna kõik nii hiirvaikselt püsisid, kuulsid nad, et Anna nuuksub. Ta püüdis nuttu tagasi hoida. See ei õnnestunud. Pisarad voolasid tal üle põskede. Ta pühkis neid kogu aeg ja luristas nina. Härra Kivi läks Anna laua juurde ja käskis Katil Triinuga kohad ära vahetada. Triinule ütles ta: Võib-olla saad sa Annat aidata. Seejärel pidas ta kõne. Ta rääkis läbi hammaste. Ilmselt oleks ta parema meelega möiranud. Igaühega teist võib juhtuda, et te satute teise linna ja teise kooli. Ja igaüks teist oleks seal algus võõras. Annaga on lugu veel palju halvem. Ta on hoopis teisel maal, Poolas üles kasvanud ja koolis käinud. Seal koolis rääkis ta ainult poola keelt. Kodus saksa ja poola keelt. Tema vanemad elasid Poolas, kuid nad sakslased. Nad esitasid avalduse Saksamaa Liitvabariiki elamaasumiseks. Nüüd on nad siin. Nad tahavad lõpuks kodus olla. Anna samuti. Teie teete tal selle raskeks. Martin kiikas Anna poole. Anna, istus, pea norus. Polnud sugugi kindel, kas härra Kivi kõnet kuulas. Mis teha, ütles Karl pärast tunde. Ei miskitki, ütles Kati. Nad jätsid Anna järgnevatel päevadel jälle üksi. Isegi Triin ei tahtnud teda enam aidata. Ta on opakas, ütles ta, ta ei räägi minuga. Ta on loll kui saabas, ütlen ma teile. Alguse oli kõik saanud ühest vanast tennisepallist. Selle oli teisele loopinud. Martin, Karl ja Janis. Anna seisis kastani all kooli õue piirava müüri ääres. Jälle üksi ja omaette. Ta seisis seal nagu hüüumärk. Äärmiselt etteheitvale. Martini meelest oli see tobe.

On alles ohmu, mõtles ta. Meie ju tahame. Tema ei taha! Ta võttis hoogu ja viskas. Pall tabas Annat keset otsaesist. Käis mats. Anna karjatas. Kohe pistab töinama, mõtles Martin ja ootas seda. Kõik teised olid seisma jäänud, oma mängud pooleli jätnud ja vaatasid Annat. Anna vaikis, hõõrus laupa, keeras ennast väga, väga aeglaselt müüri poole. See oli alatu, ütles Triin. Martin sai äkki enda peale maruvihaseks. Milline tobu, ütles ta ja mõtles sellega iseennast. Tundus aga, nagu mõtleks ta Annat. See on tõsi, et ta oli tahtnud Annat tabada. Ta oli tahtnud talle kogunisti haiget teha. Paras talle. Karl plaksutas nagu teatris või tsirkuses. Martin ütles: oleks ometi sina visanud, vana tagumik. Nüüd on jänes püksis, või mis? Karl tormas koos teistega minema. Vahetund oli läbi. Martin lonkis neile järele, kuid ei läinud klassi. Ta mõtles Annat oodata. Anna ei tulnud. Martin jooksis tagasi õue. Anna seisis ikka veel kastani all. Martin pidi juba hõiskama: Anna! Aga see oleks liig olnud. Anna oleks võinud mõelda, et ta tahab temaga tutvust sobitada. Tal oli kahju, et ta oli teda visanud. Muus midagi. Anna, ütles ta siis ometi nii valjusti, et tüdruk seda kuulma pidi. Anna seisis, selg tema poole, ega liigutanud ennast. Oma asi, kui ei taha. Äkki vaatas Anna Martini poole. Tema põskedel olid porised triibud. Ta oli käega pisaraid pühkinud. Tema silmad tundsid veel kurvemad kui tavaliselt. Jeerum, missugused silmad! Ta astus paar sammu Martinile vastu. Käsi hoidis ta kõhu peal koos, nagu kavatses kohe palvetama hakata. Martin ütles: Vabandust! Anna ütles, mul ei olnudki väga valus. Aga sa ole ulunud. Sellepärast et te mind ei salli. Aga mina sallin, ütles Martin. Seda ei olnud ta küll sugugi öelda tahtnud. Ui! Karjatas ta. Mis sul viga on? Küsis Anna. Ei midagi. Sitta sest. Anna ütles: Sa ütlesid - . kuid Martin hoidis kõrvu kinni ja huilgas nagu sireen. Ta nägi, et Anna räägib. Ta ei kuulanud teda. See oli hea. Ta oli täielikus segaduses ja tormas ees minema. Nad jäid hiljaks. Härra Kivi ei teinud tsirkust nagu tavaliselt, vaid vaatas Martinile ja Annale ainult uurivalt otsa. Nii, nüüd võime siis alustada harjutavat etteütlust. Karl oigas. Kas kellelgi on selle kohta midagi öelda? Küsis härra Kivi. Terve klass raputas pead nagu üks mees. Etteütlus läheb mul aia taha, mõtles Martin. Päris kindlasti. Härra Kivi hääl kostis äkki päris lähedalt: Martin Järv, kas sa magad, või oled ärkvel? Martin püüdis tähele panna. Kuigi ta mõtte läks üle Annale. Ja Martin avastas, et ta armastab Annat.