Minu kõige soojem, õrnem ja mugavaim kollasem hommikumantel oli sel hommikutunnil kõige suurem sõber.
Soojast voodist välja astuda ei tahtnud. Vaatasin ringi ja naudisin enda uniseid vaatepilte ja tuletasin meelde unenägusid, mis tavaliselt kippusid meelest minema, sest teised mõtted tulevad enne pähe ja nii ta läheb. Ja hinges on auk. Teades, et nägid unes midagi head, ja tahad seda meenutada, aga ei suuda. Raske. Lõpuks sa vaatad kella ja näed, et tuleb minna kööki, kohvivesi keema panna, ja midagi süüa teha. Samas mõtled, et kui külm on tuba. Otsid oma mõnusad soojad sussid ja paned jalga ja tekk ümber keha ja sammumarss kööki. Panen tassi kohvi ja kallan peale vee. Joon ja vaatan rahulikult välja, nähes seal neid õrnu puid, mida ehivad kuldsed punakad lehed. Sel hetkel taipasin, et käes on sügis. Õrn külm tuul puhub aknast sisse ja puudutab su pead. Mulle on tundunud, et suvel soe tuul on ema käsi, mis teeb mulle pai. Ja külmem tuul on isa pai. Igatsen neid nii palju, et kujutan neid ette juba igal poole, et nad on koos minuga. See lohutab mind.
/jätkub/