See juhtus ja ma ei saa sinna enam midagi parata.

Ma ei tunne end üldse hästi. On imelik tunne. Ainult istun ja kell tiksub. Teised teevad tööd, aga mina istun. Lihtsalt istun. Kuulan vaikselt laule, mis mõjuvad veel masendavamalt. Ei oska enam üldsegi olla. Vaatan aknast välja, näen õrna vihmapiisakesi alla langemas. Taevas nutab. Vahest kõvemini ja siis vaiksemalt. Vaatan toas ringi, ja ikka tühjus - ei midagi muud. Läheb mööda minutit ja tunnid, mina ikka istun. Teised jooksevad ringi ja vaatavad kus mida teha saab ja annab veel. ma olen seest tühi - ei mingeid emotsioone enam. Tühjus, mind valdab tühjus. Keegi ei oska mind aidata ka. Mitte midagi ei saa enam teha. Mind valdab ainult küsimus - miks? Ja sellele ei oska keegi vastata. Ma tahan kuulda tõtt, mis teeks natukenegi kergemaks mu sisemust. Ma olen tühi. Ma ei taha mäletada asju, mis mind haavasid. Tahaks elada elu otsast peale. See teeks mind ehk rõõmsaks. Kuigi ka see on kaheldav. Teaks keegi vastust küsimusele miks?