Tuli tuju kirjutada.. aga vaadake ise kuidas meeldib..

Anna oli alles neljanda kooliaasta alguses nende klassi tulnud. Härra Kivi, nende klassijuhataja, oli ta ühel hommikul enese ees uksest sisse lükanud ja öelnud: See on teie uus klassikaaslane. Tema nimi on Anna. Olge tema vastu kenad. Ta on alles pool aastat Saksamaal. Varem elas ta oma vanematega Poolas. Anna juures oli kõik naljakas. Ta ei kandud teksasid, vaid ülearu pikka vanamoodsat kleiti. Tal oli ainult üks pats, ja seegi ülearu pikk. Ta oli kahvatu ja kõhn ja nohises. Martini meelest oli Anna kole. Mõned hakkasid itsitama.

Käituge korralikult, ütles härra Kivi. Ta pani Anna Kati kõrvale istuma ja Akti nihkus kohe Annast natuke eemale. Anna tegi näo, nagu ei märkaks midagi. Martini arvates ei sobinud Anna nende klassi. Aga ta silmitses teda veel. Äkki tõstis Anna pea ja vaatas talle otsa. Martin võpatas. Annal olid hiiglassuured pruunid silmad ja need olid kohutavalt kurvad. Niisuguseid silmi ei olnud Martin veel kunagi näinud. Ta ei teadnud. Kuidas ta selle peale tuli, et need kurvad on. Ta mõtles: Niisuguseid silmi ei tohi olla. Need ajavad hirmu nahka. Ta ei vaadanud enam sinnapoole. Järgmistel päevadel ei teinud keegi Annast välja. Härra Kivi manitses klassi, et nad mõne inetu tembuga hakkama ei saaks. Kui Anna vähemalt pillimagi hakkaks, mõtles Martin. Seda ta aga ei teinud. Kati leidis, et Anna on jäle. Ta haiseb, ütles ta, ja ei oska kirjutadagi. Karl ütles: Võib-olla oskab ta seda poola keeles. Ta on ülearuline poolakas, mitte sakslane, ütles Kati. Ilmselt ei lubatud tal Poolasse jääda, arvas, Karl. Selle pideva haisemise pärast, ütles Kati. See oli Martinile juba liig. Ta võttis Katilt käevarrest kinni. Jäta Järele. Ise sa haised. Kati tõmbas ennast lahti ja karjus nii kõvasti, et kogu klass kuulis: see kaitseb Annat. Martin armastab Annat! Martin tormas Katile kallale ja surus tal käega suu kinni. Kati läks näost punaseks ja rabeles. Lase ometi lahti, hüüdis Triin. Vaata, ta ei saa enam hingata! Lase Kati lahti, Martin. Härra Kivi oli hirmus vihane. See oli näost näha. Ta käskis neil kohtadele minna. Korraga oli klass väga vaikne. Kuna kõik nii hiirvaikselt püsisid, kuulsid nad, et Anna nuuksub. Ta püüdis nuttu tagasi hoida. See ei õnnestunud. Pisarad voolasid tal üle põskede. Ta pühkis neid kogu aeg ja luristas nina. Härra Kivi läks Anna laua juurde ja käskis Katil Triinuga kohad ära vahetada. Triinule ütles ta: Võib-olla saad sa Annat aidata. Seejärel pidas ta kõne. Ta rääkis läbi hammaste. Ilmselt oleks ta parema meelega möiranud. Igaühega teist võib juhtuda, et te satute teise linna ja teise kooli. Ja igaüks teist oleks seal algus võõras. Annaga on lugu veel palju halvem. Ta on hoopis teisel maal, Poolas üles kasvanud ja koolis käinud. Seal koolis rääkis ta ainult poola keelt. Kodus saksa ja poola keelt. Tema vanemad elasid Poolas, kuid nad sakslased. Nad esitasid avalduse Saksamaa Liitvabariiki elamaasumiseks. Nüüd on nad siin. Nad tahavad lõpuks kodus olla. Anna samuti. Teie teete tal selle raskeks. Martin kiikas Anna poole. Anna, istus, pea norus. Polnud sugugi kindel, kas härra Kivi kõnet kuulas. Mis teha, ütles Karl pärast tunde. Ei miskitki, ütles Kati. Nad jätsid Anna järgnevatel päevadel jälle üksi. Isegi Triin ei tahtnud teda enam aidata. Ta on opakas, ütles ta, ta ei räägi minuga. Ta on loll kui saabas, ütlen ma teile. Alguse oli kõik saanud ühest vanast tennisepallist. Selle oli teisele loopinud. Martin, Karl ja Janis. Anna seisis kastani all kooli õue piirava müüri ääres. Jälle üksi ja omaette. Ta seisis seal nagu hüüumärk. Äärmiselt etteheitvale. Martini meelest oli see tobe.

On alles ohmu, mõtles ta. Meie ju tahame. Tema ei taha! Ta võttis hoogu ja viskas. Pall tabas Annat keset otsaesist. Käis mats. Anna karjatas. Kohe pistab töinama, mõtles Martin ja ootas seda. Kõik teised olid seisma jäänud, oma mängud pooleli jätnud ja vaatasid Annat. Anna vaikis, hõõrus laupa, keeras ennast väga, väga aeglaselt müüri poole. See oli alatu, ütles Triin. Martin sai äkki enda peale maruvihaseks. Milline tobu, ütles ta ja mõtles sellega iseennast. Tundus aga, nagu mõtleks ta Annat. See on tõsi, et ta oli tahtnud Annat tabada. Ta oli tahtnud talle kogunisti haiget teha. Paras talle. Karl plaksutas nagu teatris või tsirkuses. Martin ütles: oleks ometi sina visanud, vana tagumik. Nüüd on jänes püksis, või mis? Karl tormas koos teistega minema. Vahetund oli läbi. Martin lonkis neile järele, kuid ei läinud klassi. Ta mõtles Annat oodata. Anna ei tulnud. Martin jooksis tagasi õue. Anna seisis ikka veel kastani all. Martin pidi juba hõiskama: Anna! Aga see oleks liig olnud. Anna oleks võinud mõelda, et ta tahab temaga tutvust sobitada. Tal oli kahju, et ta oli teda visanud. Muus midagi. Anna, ütles ta siis ometi nii valjusti, et tüdruk seda kuulma pidi. Anna seisis, selg tema poole, ega liigutanud ennast. Oma asi, kui ei taha. Äkki vaatas Anna Martini poole. Tema põskedel olid porised triibud. Ta oli käega pisaraid pühkinud. Tema silmad tundsid veel kurvemad kui tavaliselt. Jeerum, missugused silmad! Ta astus paar sammu Martinile vastu. Käsi hoidis ta kõhu peal koos, nagu kavatses kohe palvetama hakata. Martin ütles: Vabandust! Anna ütles, mul ei olnudki väga valus. Aga sa ole ulunud. Sellepärast et te mind ei salli. Aga mina sallin, ütles Martin. Seda ei olnud ta küll sugugi öelda tahtnud. Ui! Karjatas ta. Mis sul viga on? Küsis Anna. Ei midagi. Sitta sest. Anna ütles: Sa ütlesid - . kuid Martin hoidis kõrvu kinni ja huilgas nagu sireen. Ta nägi, et Anna räägib. Ta ei kuulanud teda. See oli hea. Ta oli täielikus segaduses ja tormas ees minema. Nad jäid hiljaks. Härra Kivi ei teinud tsirkust nagu tavaliselt, vaid vaatas Martinile ja Annale ainult uurivalt otsa. Nii, nüüd võime siis alustada harjutavat etteütlust. Karl oigas. Kas kellelgi on selle kohta midagi öelda? Küsis härra Kivi. Terve klass raputas pead nagu üks mees. Etteütlus läheb mul aia taha, mõtles Martin. Päris kindlasti. Härra Kivi hääl kostis äkki päris lähedalt: Martin Järv, kas sa magad, või oled ärkvel? Martin püüdis tähele panna. Kuigi ta mõtte läks üle Annale. Ja Martin avastas, et ta armastab Annat.