Ma ei taha. Ausalt ma ei taha. Ma ei suuda. Ma lubasin endale, et ma ei nuta kunagi. Ma lubasin seda endale. Ja ma murdsin selle. See on eriti valus, kui sa murrad lubaduse endale. Ma ei taha seda enam tunda. Ma tahan ainult üht. ainult üht. Ma soovin, et mulle ei tehtaks haiget enam. Ma ei talu seda. Ausalt, see on raske. Ja ma kujutan ette, et sa tead. Ja, ma tean, et sa oled võibolla selle läbi kogenud. Aga ma ei taha. Ma ei suuda. Ma ei talu seda. Ma tahan joosta kuhugi kaugelekaugele ära. Ma tahan tunda, et ma olen olemas ka teiste jaoks. Ma ei taha olla üksi. Ma tahan olla kellegagi, kes mõistab mind. Ja ma tean, et pean ootama. Kui kaua veel? Kas ma pole piisavalt haiget saanud juba? Kas poleks aeg õnn ka minu õuele paistma tulla? Kas ma olen ainult asi, mida saab võtta ja siis ära visata? Kas ma olen ainult selle jaoks siin? Ei, ära isegi mõtle sellele, ma ei ole sellega nõus. Ma ei kiindu mitte kellekisse enam ära. mitte kellekisse. Ma ei taha. Olen parem üksi kui hakkan kedagi uuesti niiviisi võtma. Ei, aitab. Mul on ka süda. Miks peab üldse kellekile haiget tegema? Miks? Seletakse lahti mulle, miks? ma ei saa sellest aru. Ei. Kõik. Kõik. Ma ei taha enam. Ma ei viitsi enam. Vastik. Ma ei saa aru ja ma ei tahagi aru saada. Vot. Kõik. Mul ei olegi seda kõike vaja.