nagu mul oli vana kirjanduse tunnis teha novelli analüüs...

„Reetlik süda“

Selles novellis räägitakse vanamehest ja noorema poolsest mehest. Nad elavad korteris, mis on 2- toaline ja tegevus toimub kuus kuni kaheksa päeva.

On üks närviline noor mees, kes arvas, et ta ei ole hull. Teda häiris armastatud vanamehe silm, mis sarnanes raisakotka silmale. Kuigi vanamees ei olnud talle midagi halba teinud, otsustas ta vanainimeselt elu võtta ja alatiseks tollest silmast lahti saada. Ta luuras iga kord keskööpaiku vanamehe ukse vahelt sisse, vaadates kuidas mehel kuri silm reageerib. Kuid too magas ega liigutanudki end. Nii toimis mees seitse päeva järjest, suurima ettevaatlikkusega. Kaheksandal päeval püüdis ta plaanitu ellu viia. Ta tundis oma võimeid hästi. Olles pea uksevahel kukkus midagi maha ja vanamees ärkas ning istus voodile. Ta kartis ja oli hirmul. Ruum oli kottpime, midagi ei olnud võimalik märgata. mees ootas tükk aega liikumatult aga vanamees ei heitnud pikali. Ta kuulis hästi kuidas vanamehel süda lõi ja seda järjest tugevamini, valjemini ja kiiremini. Vanamehe hirm pidi olema ääretu. Meest haaras hirm, et mõni naaber südame tuksumist haudvaikuses kuuleb. Mees kargas tuppa, pani laterna põlema suure kisaga. Vanamees seepeale karjatas. Mees tiris ta voodist maha ja viskas raske voodi peale. Vanamees oli surnud. Seejärel tükeldas ta laiba ja pani need põranda kolme laua alla. "Te peate mind hulluks. Hullud on lollid. Aga te oleksite pidanud mind nägema. Oleksite pidanud nägema, kui targalt ma toimisin - millise ettevaatuse - millise ettenägelikkusega - millise silmakirjalikkusega ma tegutsema asusin!"
Ta oli enesekindel, teades, et keegi laipa ei avasta. Kell neli astusid majja kolm politseinikku. Neil oli käsk maja läbi otsida, kuna keegi naaber oli öösel karjatust kuulnud. Mees näitaski ilma igasuguse kartuseta kogu maja. Politseinikud olid rahul ja mees pakkus neile istet. Politseinikud hakkasid mehe silmis õudset juttu ajama ja mees muutus järjest ebakindlamaks, kahvatumaks, hakkas vabamalt rääkima ja lõpuks soovis, et politseinikud oleks juba läinud. Nad aga rääkisid aina edasi. Mees südamehääl valjenes pidevalt. Ta ei suutnud end kontrollida ja võttis süü omaks.
See tsitaat mõjus ja alates sellest kiskus novell endaga meeletult kaasa. See oli põnev, kaasahaarav. Kuigi normaalsed inimesed nii ei teeks nagu tegi see noor mees. Ja imelik oli see, et politsei nii kaua seal oli. Muidu oli jutt hea, mulle meeldis, muidu vast ei oleks lugenudki kui ei oleks olnud, seda tsitaadi kohta.

minu meelest on see super:D ja õpale ka meeldis, eriti see tsitaadi koht:D

aga mega hää tunne on:D nagu kõik on nii õige.. väljaarvatud koolis... seal ma ei saagi aru, kas õpad panevad lihtaslt mega lampi mulle hindeid ja puudujaks mind ei pane..no ma nii tubli juu:D
sõprad on ka toeks, ma ei tea kui kõik alla poole läheks nüüd.. ma ei elaks seda üle:D

te olete parimad:D