"Ainult üks päev"

niisiis tegin ühe jutu. Lampi.

Oli Ilus karge hommik. Ta tuppa paistis õrnalt päike kardinate vahel. Otse ta näole. Ta nägu oli nii ilus, nii lapselik, kuid samas ka kuidagi täiskasvanulik. Ta tegi silmad lahti ja vaatas kella, mis oli saanud juba pool kümme. Ta naeratas ja tuli püsti. Ta tõmbas kardinad akna eest ära ja vaatas välja. See vaatepilt oli ilus. Nii ilus, et see tõi kogu päevale uue ilme. Ja siis ta hõikas järsku kõvasti „Tere hommikust Teile! Head päeva jätku ja mingu see päev hästi!“ Ta ütles, nii iga hommik, olgu see vihmane või päikseline.

Ta läks kööki vaatama, kas ema on seal. Kuid ta imestuseks, ei leidnud ta teda seal. Ah, äkki ta on juba tööl. Läks elutuppa, pani teleka käima. Midagi erilist seal ei tulnud. Läks vaatama kas väike venna on üles tõusnud. Kuid temagi oli kadunud. Okei, jälle nad koos isaga kuuris, ehitavad midagi. Ja olidki seal. Lõpuks ometi leidsin ma teid üles. Väike venna tuli kallistas mind kõvasti nagu ta näeks teda täna esimest ja viimast korda. Isa andis põsele musi. Kui ta küsis ema järele, siis nad vastasid, et ta läks poodi. Okei. Ta läks tuppa tagasi. Tegi voodi ära ja läks pani vee keema, et peale pesemist oleks üks mõnus kuum tee võtta. Ja nii see läkski. Ema tuli koju ja hakkas süüa tegema. Imelik, ta ei ole kunagi nii vara süüa tegema hakanud. Aga, ega midagi. Ta pani riidesse ja läks välja. Teatades emale, et läheb välja sõpradega. Ema ütles selle peale, et olge ettevaatlikud ja ärge lollusi tehke. Läksin ühe enda parima sõbranna juurde. Rääkisime niisama tema juures, niikaua kui tuli tema poiss, kes tegi ettepaneku parki minna, luiged olevat seal olnud. Ja sõbrannale meeldisid luiged väga. Läksime sinna ja istusime pingil ja söötsime luikesi. Tee peal käisime ostsime saia kaasa. Olime seal kuni hakkas külm, kell oli ka umbes viie kuue paiku. Sõbranna poiss ütles, et lähme autoga. On soojem. Kuid ma ei tahtnud. Nii me jalutasime sõbranna juurde tagasi ja siis ütles ta, et ta hakkab ka kodu minema, et kindlasti on emal juba söök valmis.

Siis nad tegid kalli-kalli nagu ikka neil kombeks oli. Sõbranna ja ta poiss olid saanud minna uksest vaevalt sisse, kui kuulsid äkkkarjatust ja nad jooksid välja. Ja nägid, et ta oli auto alla jäänud. Nad jooksid kiiresti ta juurde. Sõbranna isa kutsus kiirabi ja ta vanematele. Ta viidi kiirabisse. Sõbranna koos vanematega läks autoga järgi. Sõbranna kutsus poisi ka, aga ta ütles, et ta tuleb oma autoga järgi. Haiglas saadi kokku ta vanematega. Seletati kõik ära mis juhtus. Siis tuli arst. Kõik olid arsti ümber kogunenud ja kuulasid arsti oma nutuste ootuspäraste silmadega. Ja siis järsku pudenes ta ema diivani peale ja nuttis lakkamatult. Arst ütles, et tal oli raske sisemine verejooks kuid operatsiooni ajal tekkis väike tõrge. Ta süda seiskus korra. Aga me suutsime ta päästa. Ta on praegu oma palatis. Aga hetkel võib teda vaatama minna vaid üks inimene. Ta ema läks. Ta nuttis lakkamatult, ta ei suutnud uskuda, et ta tütrega võib midagi sellist juhtuda. Siis arst käskis emal lahkuda. Ta pidi puhkama ja olema vaikuses. Ema kallistas teda väga kõvasti ja ütles, et ta armastab teda.

Arst soovitas kõigil koju minna, puhata, aga ema ei suutnud koju minna teades, et ta tütreke on haiglas üksinda. Ta perekond jäid diivani peale magama. Hommikul kui väike vend tahtis wc – sse ajas ta isa üles ja nad läksin wc see. Tagasi tulles nägid nad, et arst räägib emaga millestki väga tõsisest. Ema hakkas jälle nutma, siis läks ise ruttu küsima, et mis juhtus. Arst räägib, et nende tütar on koomas. Ta lõi enda pea väga kõvasti ära. Nad läksid teda vaatama. Kuid ta ei reageerinud millekile. Ta oleks justkui surnud. Isa toetas ema väga. Väike venna ei osanud seisukohta võtta, ta hoolis oma õest väga. Ja nii läks päev päeva järel, nädal nädala järel. Kuni kuu lõpus küsis venna, et kas õde on surnud. Ema ja isa jooksid venna juurde ja ütlesid, et ei ole. Vend küsis, siis miks ta enam hommikuti ei ärka ja ei ütle enam : „Tere hommikust Teile! Head päeva jätku ja mingu see päev hästi!“

Ema ja isa püüdsid olukorda talle seletada, kuigi ta oli selle jaoks veel liiga väike. Ta oli ainult nelja poolene. Nad teadsid, et see mõjub vennale väga. Ta sõbranna käis teda iga päev vaatamas. Kui mingi hetk, tundus emale, et ta liigutas end, kuigi liigutanud. Nad kutsusid arsti. Arst vaatas, et ei ta ei ole ennast liigutanud. Arst teatas, et ülehomme saab kuu täis. Ema ei tahtnud, sellest midagi kuulda. Kuid nad pidid leppima tõsiasjaga, et teda enam ei ole. Isa läks koos arstiga välja. Ja siis isa küsis, et kas kuidagi nii ei saa, et me viime ta koju. Hoolitseme ta eest seal. Arst vastas, et aparaadid millega ta veel elus on, ei tohi haiglast välja viia. Isa ohkas ja läks palatisse tagasi. Nad pidid leppima tõsiasjaga, et nad on ta kaotanud.

See päev jõudis kätte. Ema ei ole saanud üldse magada, ta nutab pidevalt. Ta ei oska enam kuidagi ära olla. Nad läksid kodust haiglasse. Nad olid üle pika aja kodus ööbinud. Haiglasse jõudes, oli haiglaõde kuidagi rõõmus. Nad läksid palatisse. Nad jooksid kiiresti ta juurde. Ta on elus. Arst ütles, et ta ärkas. Nüüd saame teada, mis tal veel on. Nad kallistasid teda kõvasti.. aga ta ütles, et ei tunne oma jalgu. Arst tegi proovid. Ja viisid ta röntgenisse. Avastati, et tal on põlve juures mõra ja suur. Ta viidi ruttu operatsiooni lauale. Teda oli vaja opereerida. Tunnid möödusid, aga kedagi sealt välja ei tulnud. Lõpuks kui arst välja tuli. Ütles, et nad tegid kõik mis oli nende võimsuses.

Ema ei suutnud seda uskuda. Ta oli lõhkemas. Ta nuttis ja nuttis, et ta oleks varsti kokku kukkunud. Haiglaõed andsid talle rahustit ja viisid ta voodisse pikali. Isa läks arstiga rääkima, et mis juhtus, ta oli hommikul nii ergas ja kõik. Arst rääkis, et tal operatsiooni ajal jäi süda seisma ja me tegime kõik me suutsime ja oli me võimsuses. Aga ta süda ei hakanud enam tööle. „tunnen kaasa“. Isa läks vaatama kuidas emal on, et ta koju viia ja poja ka. Isa ja ema olid terve tee vait nad ei rääkinud sõnagi. Koju jõudes läks poeg oma tuppa ja hakkas nutma ja röökima. Isa läks vaatama mis juhtus. Ema oli selle jaoks liiga nõrk. Poeg oli ukse lukku pannud, sest ta tahtis üksinda olla. Isa oli kahevahel. Ta oli ainuke, kellele ei olnud see kohale jõudnud. Isa läks elutoa tugitooli istuma ja istus niiviisi tunde. Ema hakkas tegutsema, et see ei pane nii palju sellele mõtlema, et tütar on surnud. Ta oli ju ainult 14-ne kuidas ja miks just tema. Ema läks vaatama kuidas pojal on. Poeg oli vahepeal ukse lahti teinud, aga ta oli ennast magama nutnud. Ema pani talle teki peale ja andis põsemusi. Siis tuli isa ka sinna. Ja nagu oleksid üksteise mõtteid lugenud – nad ütlesid samal ajal „Jumal tänatud, et meil vähemasti poeg alles on!“

Järgmine päev hakkasid nad matuseid korraldama. Kutsusid kõik ta sõbrad ja sugulased kohale, et see päev jääks kõigile meelde. Teda oli ainult üks eksemplar. Kõigil oli nii kahju. Eriti ta sõbrannal kellega ta tol päeval koos oli olnud. Ta süüdistab ennast, et nad ei saatnud teda ära nagu nad tahtisid. Vaid tegid seda mida ta tahtis. Terve see aasta oli kurb aasta. Aga kui keegi külla tuli siis ei tehtud sellest sõnakestki ka juttu. Nagu teda ei oleski olemas olnud.

Aasta möödus ja tuli ta surmaaastapäev. See oli korralikult ettevalmistatud. Aga nad ei teatanud kellelegi, et nüüd on aasta möödas, et tuleme kokku ja nii. Nad ei tahtnud jäta mulje, et nad oleksid, hädapätakad. Aga ei. Üllatuseks tulid praktiliselt kohale. Surnuajal oli väga palju rahvast. Nad tõid talle lilli hauale ja nii. Ja viisid ka õnnetuskohta paar küünalt. Ja läksid nende juurde istuma ja rääkima.

Nii need aastad möödusid. Rahvast jäi üha vähemaks. Poega ei lastud enam eriti kuhugi, kardeti, et temaga võib samuti midagi sellist juhtuda, et teist sellist hoopi nad üle ei elaks. Poeg oli vanemate meelest korralik, aga väljaspool kodu, see nii ei olnud. Peale kooli suits ette. Ta oleks nagu selle sündmusse kuhugi sisemusse peitnud ja ei taha, et sellest suurt numbrit tehtaks. Koolis õpib halvemini kui muidu. Peale õe surma taheti ta nõustaja juurde aega kirja panna, aga poeg ei olnud sellega nõus. Ja kui ta läkski sinna kohale, ei rääkinud ta sel teemal suurt midagi. Ta näeb unenägudes, kuidas ta sel samal hommikul teda nii väga kallistas nagu kardaks teda kaotada.

Perekond elas seda väga rängalt üle aga nad ei tahtnud, et sellest keegi aru saaks. Nad olid nii nagu ennem. Kuigi üks pereliige oli puudu. Ja seda auku nad ei suutnud täita. See jäigi tühjaks.

2 aastat hiljem teeb sõbranna enesetapu. Ta lihtsalt ei suutnud enam pingele vastu panna. Ta lõikas endal veenid läbi. Ta oli seda korduvalt proovinud, aga lõpuks sai ta teada, et teistpidi tuleb lõigata. Ta lõikaski just teisel surmaaastapäeval. Ta lihtsalt ei suutnud enam. Tal oli närvid liiga läbi. Ta ei käinud enam koolis, ta jättis poisi maha. Ta lihtsalt ei hoolinud enam millestki. Tal oli ükskõik.