Ei ole nii ammu kirjutanud, sest ei ole olnud mõtteid mida kirjutada, sest kõik oli nii toredalt selge, kuigi oli periood kus tahtsin olla sellest kõigest eemal. aga jahm.. igatsen:) aga tore kui on sõpru, kellele saab looda ja arvestada nendega:))
Kallid teile...

Aga täna tuli isu midagi kirjutada. varsti tuleb uus, aga toda jutu ei ole veel arvutis vaid ainult käsikirjas, et uue jutuga läheb natukene aega.

Üks täheke ütles ühel hommikul Jukule: „ Juku ära mine kooli! Ära jäta mind üksinda, me oleme kõik päevad koos olnud, hommikust õhtuni! Juku, ma palun sind. Ära mine kooli!“

„Ei, ei! Ma pean, ma lähen esimest korda täna kooli, ma nii ootasin seda. Sa tead ju seda, ma eile rääkisin sulle, et ma pean kooli minema!“ Täheke hakkas vaikselt nutma, kuid siis äkki ütles ta: „Aga mida mina siis täna peale hakkan? Kellega ma nüüd ringi jooksen, peitust mängin, salajutte räägin ja ema eest peitu poen? Kellega, ütle mulle.“ Juku ei osanud midagi öelda. „Juku, palun sind ära mine kooli, ma ei suuda ilma sinuta olla. Aga ma tulen hoopis sinuga kaasa!“ „Ei, ei. Mida mu uued koolikaaslased peavad minust arvama, et peale kooli näeme“, sõnas Juku. Nii jäigi täheke üksipäini sinna oja äärde, kus nad olid iga päev mänginud ja rääkinud. Nii möödusid päevad ja nädalad, aga Jukut enam ei tulnudki. Ta oli suureks kasvanud ja ta pidi keskenduma nüüd tähtsamale, nimelt koolile. Ta pidi õppima, et elus toime tulla. Kuid ükskord, kui Juku juhtus oja äärde jalutama, nägi ta midagi kollast, ta läks ligi ja ehmus. See oli see Täheke, kellega nad olid koos olnud. Täheke kuulis teda ja ütles: „Juku, sa oled siin! Miks sa küll varem ei tulnud?“ Juku hakkas nutma ja vandus, et ta ei tee enam kunagi nii, kool on küll tähtis aga sõpru ei tohi ka unarusse jäta tänu sellele. Kuid täheke noogutas ja kustus.

Siit õpetus, käige koolis, õppige hästi, aga see juures osake arvestada ka sõpradega!