Täna öösel vaatame tähti
Eile hommikul kui ärkasin tundsin ennast kuidagi imelikult. Heas mõttes või siis halvas. Pikemalt mõtlemata, otsustasin ma ikka paremuse poole. Mis siis ikkagi juhtus?
„Avasin silmad, tegin voodi ära. Järgmisel hetkel panin kohvivee, samal ajal kui vesi keema läks, astusin vannitoa poole, et end puhtaks pesta. Teate küll kui kaua vesi keema läheb. Räägitakse veel, et tänapäeva veekeetjatega saab vesi nii kiiresti kuumaks, et silma ka ei pilgu“, lausin.
Psühhiaater kirjutas midagi üles ja lausus tuimalt: „Ja mis edasi?“ Täpselt selline tunne jäi, et tal on täiesti ükskõik, mis ma talle räägin. Hästi, mis seal ikka. „Pesemast tulles, panin tassi kohvi ja kallasin vett peale. Tegin paar võileiba ja asusin sööma. Kas ma pean kõik täpselt teile rääkima või ainult neid asju, mis on minu jaoks tähtsamad?“ Ta vaatas mulle täpselt sellise näoga otsa, et mida ma küsisin ja ütles: „Jätkake sealt, kust pooleli jäite?“ Nüüd sain ma täpselt aru, et ta ei kuula mind. Kellele ma ikka pean rääkima, mida ma tegin või mitte. Ta peab mind kuulama. Juba vihastudes küsisin, et kas ma räägin täpselt või ainult tähtsamad asjad? Arst ehmudes: „Mida te õige mõtlete endast?! Tulete siia laamendama! Uskumatu, et mulle anti selline patsient, ma pole seda ära teeninud. Arvata on, et rääkige ainult nendest asjadest, mis teid emotsionaalselt liigutavad“. Ma ei osanud talle midagi peale kosta. Mida ta minu peale karjub. Ma lihtsalt küsisin ja ta kohe niiviisi. Selle mõtlemise peale ta vihastus ikka täielikult. „Kas räägite juba või lihtsalt raiskate mu aega? Lepime teile uue aja kokku, kuna te rääkida tahate“. Võttis oma kalendri lahti ja vaatas seda nädalat ja teist, vaatas mulle otsa ja ütles siis ükskõikselt: „Ma helistan teile kui mul mõni aeg vabaneb. Ei oska nii kaugele asju ära planeerida, ei tea kunagi, mis juhtuda võib.“ Olin nõus ja lahkusin, mis mul ikka talle veel öelda oli. Kuigi ma olin kindel, et ta annab mu kellelegi teisele üle. Või proovib mingeid muid viise, kuidas ta mind kuulama ei peaks.
Ust kinni pannes kuulsin kuidas ta nagu nutta kihistas, aga ei suutnud. Jõudsin tänavale ja jäin mõtlema, mida teha? Kas minna poodidesse end lõbustama, koju või sõbrannade juurde? Kohe esimese asjana tahtsin ikka minna Heli juurde. Helistasin talle ja küsisin, et kas ta kodus, et ma tuleks talle külla? Vastuseks kostus: „Anna andeks Teele, aga ma olen tööl täna. On esmaspäev, aga ma tulen õhtul läbi kui tahad või saame mõnel teisel päeval kokku?“ Laususin, et teeks siis mõnel teisel päeval ja lõpetasime kõned. Muidugi on ju nädalaalgus ja kõik on tööl, välja arvatud mina. Sattusin ahastusse. Oli veel kaks varianti – minna poodidesse või koju. Rahast hakkas ka kahju ja hakkasin kodu poole liikuma.
Kõndisin ja mõtlesin muudki, miks tal täna nii kehv tuju oli? Kas juhtus tal midagi, ja ta ei osanud midagi ette võtta või teadis täpselt, mis tuleb teha, aga ta ei tahtnud. Tal oli suurepärane elu. Juba lapsest saati teadis, kelleks saab. Perekonnaga ta sai hästi läbi, nagu ka teistega. Ta oli ja on suurepärane suhtleja. Paljud, kes on tema juures käinud – jäävad teda igatsema. Nüüd on loonud ta endale perekonna. Mees töötab tal ühes firmas juhataja asetäitjana. Tütar käib tal juba koolis. Kõik tundub kuidagi nii ideaalne, aga ta ei ole õnnelik. Ma ei saagi vist seda vastust teada, pole ju minu asi sorida teiste elus.
Puhkesin naerma. Pomisesin omaette „Kõndisin kodust mööda nagu näha“. See oli naljakas. Kui juba siin olen, siis pole ka midagi halba. Polegi sattunud kaua aega siiakanti. Kodu asus umbes mõne kilomeetri kaugusel ja kell oli ka veel vähe, võiks nautida päikeseloojangut ja vaadata kuidas noored armunud käsikäes kõnnivad. Sulgesin silmad, et nautida seda päikest, mis pole kuum, aga samas ka külm.
„Vabandust!“ ütles üks meesterahvas, kes oli mulle otsa kõndinud, sest oli oma koera otsinud. Ta küsis minult: „Kas ma pole ühte labradori näinud?“ Pidin talle kurbusega vastama, et ei ole. Ta mõistis ja kõndis edasi. Sel hetkel hõikasin: „ Ma võin aidata teda otsida!“ Ta noogutas ja hakkas seletama suure hoolega, milline see koer välja näeb. „Suuremat kasvu, kuigi ise on alles aastane, aga suur nagu elevant. Tal on hästi armsad tumepruunid silmad, mis lummavad teid. Ja on hästi mänguline. Kui näeb inimest siis tahab kohe mängida. Ta on inimeste vastu leebe, et karta teda pole vaja, aga kes teab, mis tal mõttes võib olla ja mida ta teeb? Aga üldjoontes, muretseda pole vaja. Muidugi nimi ka. Nimeks panime tal Riku. Niiviisi on teda kõige lihtsam kutsuda, pole mingeid hüüdnimesid, mis peaks looma segadusse viima. On mõni küsimus, ma nii hoolega räägin, et te kindlasti väsisite sellest jutust.“ Muhelesin ja mõtlesin, et ta räägib nii õhinal enda koerast, et teda oli hea vaadata. Samas ma kuulsin kõike, mida ta sõnas, vastupidisele, mis hommikul toimus. Laususin: „Lähme otsima, muidu peab Riku liiga kaua meid otsima“. Ta naeris ja asusime teele. Samal ajal kui me otsisime vahetasime ka paar sõna omast päevast. Muidugi oli põhiteemaks Riku. Ta rääkis põhjalikult ja täpselt, kuidas ta selle koera sai ja mis on neil juhtunud. Ta tegi seda nii mõnuga ja naljakalt liikus selle jutuga kaasa. Tegi igasuguseid liigutusi, osadest liigutustest oli isegi raske aru saada. Aga see ei lugenud. Oluline oli vaid see, kuidas ta seda tegi. Kohe sai aru, et ta armastab oma koera väga.
Mida aeg edasi, seda pimedamaks läks. Koera ei kusagil. Ta ütles: „Sa võid ära minna, ma jään teda üksi otsima veel natukeseks ja lahkun minagi“. Sellega ma polnud nõus. Tahtsin näha seda väikest väänikut, kes peitust mängib.
Ühel hetkel ma vaatasin taeva poole ja laususin: „ Tähed on taevas. Nad helendavad nii kaunilt ja liigutavalt, et armu või nendesse ära“. Ta vaatas mind ja siis tähti, samal ajal ta muheles armsalt. Tahtis vist midagi öelda, aga jättis enda teada. Kui ühel hetkel ta viskas pikali ja küsis, kas liitud minuga? Naersin ja heitsin ka pikali. Vaatasime neid tähti. Nii oli kuidagi kergem ja vabam. Tundsin ennast kui liblikas õhus, kes on värskelt kookusest vabaks saanud. Nautisin seda õrna tuult, mis paitas mu juukseid ja põski. See mõnus kohin, mis tuli puude lehtedest. „Oeh!“ sõnasin ja jäin magama. Mees kõrval naeris ja pani oma dressipluusi peale. Vaatas veel tähti ja jäi temagi tukkuma.
„Appi, ma upun. Aidake mind keegi!“ karjusin unes. Ta äratas mind koheselt üles ja ütles: „Saage tuttavaks, see on Riku ja ... . Ma ei teagi teie nime veel? „Teele“, vastasin kohkunult.
„Mina olen Mihkel. Meeldiv tutvuda. Niisiis, Riku, tema on Teele.“ Riku hakkas lakkuma. Mihkel tõmbas ta ära, „Kas sa pole juba teda niigi juba ära ilastanud“? Riku vaatas sellise näoga otsa, et lähme koju, mul kõht kohutavalt tühi. Ma ei osanud enam midagi öelda. Olin unine ja segaduses, et kuidas ma sain magam jääda järve ääres.
Mihkel ja Riku saatsid mind tänades koju. See oli neist armas. Poleks vist julgenud ise üksi siit koju minnagi. Mihklil on vähemasti Riku seltsis. Loodetavasti ei kao ta jälle ära. Tahaks teada, kus ta küll kogu see aeg oli.
Jätsime hüvasti ja panin ukse kinni. Koju jõudes, vahetasin riided ja käisin pesemas ja läksin magama.
Uni oli tõsiselt hea. Pole tükk aega nii hästi maganud kui täna. See oli äärmiselt vabastav tunne. Silmi lahti tehes, mõtlesin, et mida teha täna? Muidugi tuli pähe mõte, et ei tõusegi siit voodist. Veedaks kogu päeva voodis. Aeg läks edasi, ja energiat tuli muudki juurde, et pidi ennast siiski voodist välja vedama. Tõmbasin kardinad eest ja nägin kollast, suurt ja eredat päikest, mida kaua vaadata ei saanud. Linnud lausid nii ilusat viisi, et kõrvad puhkasid. Üle pika aja olen ma tõeliselt õnnelik, arvestades kõiki neid olukordi.
Vaikselt kohvi joodes, hakkab mulle meenuma, et ta nägi eile üht koera. Mälestustes sorima, avastasin, et öösel kohtasin ma üht meest, kes otsis koera. „Huvitav, mis oli selle mehe nimi?“ Pomisesin omaette ja hakkasin tegutsema.
Hiljem jalutama minnes, olid ikka mõtted selle meesterahva juures. Mõtted muudki lendasid ja kui ma ükshetk kella vaatsin, oli see samamoodi lennanud. Polnud midagi teha. Asusin vaikselt kodu tagasi. Teel koju jooksis mulle vastu koer, kes oli nii sõbralik. Siis tuli meelde, et see ongi see koer Riku. „Nii, mis sa siin teed?“ küsisin, ja paitasin teda. Otsisin samaaegselt silmadega omanikku. Kuid ei näinud teda. Olime Rikuga päris mitu minutit kahekesi. Siis nägin kuidas Riku jooksu pani. Hõikasin, et tule tagasi, et ära jookse. Hakkasin talle järgi minema ja siis nägin eemalt kuidas ta jooksis enda peremehe juurde. Naeratasin ja läksin juurde : „Tere!“ Mees vaatas otsa ja ütles : „Tere tere! Näete, ta jälle pani jooksu. Ta ainult jookseks, aga ta ei arvesta sellega, et ma ei jõua talle järele.“ Noogutasin ja hakkasin vaikselt lahkuma. Kuid siis haaras ta mu käest ja ütles, et tulge minuga parki kaasa. Te meeldite Rikule ja te seltskond on meeldiv. Mõtlesin, et keeldun, et ei hakka : „ Jah, ma tulen!“ Sinnapoole kõndides kurjustasin endaga, et miks ma ütlesin jah, oleks pidanud ei ütlema. Mida ma teen nüüd? Samal ajal rääkis Mihkel enda päevast. Ma muudki noogutasin ja olin asjadega nõus. Kuid siis ta päris, et kas kõik on korras, te näete kahvatu välja. „Ja. Ei. Kõik on korras, pole midagi. Rääkige edasi.“ Siis ta mainis muidugi ära, „Pole vaja teietata, läheks sina peale üle.“ Olin sellega nõus.
Parki jõudes oli Riku päris läbi. Viskas end ühe pingi ette pikali ja sinna ta ka jäi. Mihkliga naersime, et ennem jookseb nii, et silm ka ei pilgu ja nüüd on nii väsinud, et silmad on nii kinni kui kinni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar