Ära tule mulle ütlema

Ära tule mulle ütlema,
et homme on kõik jälle hea !
Ära tule mulle ütlema,
kui sa ise ka ei tea !
Ma tõesti ei taha enam midagi.
Sellest pole raske aru saada.
Ma ei taha näha enam kedagi.
Jah, mul pole enam suunda.

Kuigi ma tean,
et kõik ei ole veel kadunud
ja paistab päike.
Hetkeks tundus,
et ma olen jälle õnnelik,
et tahan elada kuni saabub hommik,
siis olen jälle üksinda
ja ma ei taha enam elada.
See on kõigest üks suur piin mu jaoks,
mida sa ei mõista.
Ära tule ütlema, et sa tead !

Tere hommikust päike,
head ööd kuu.
Ma pole enam väike,
sa pead sellega leppima.
Ma tahtsin teile veel öelda,
et te ütlesite kord,
et ei tunne mind
ja nüüd ei tunne ma ise ennast.
Ma tahtsin lihtsalt lennata
vabalt kui lind.

Jah, ma tean,
et nüüd on lõpp.
Võib olla juhtub nii,
et homset hommikut
mu silmad enam ei näe.
Jah ma tean, et lõpp on käes.
Sa ulatasid mulle käe.
Palun ära nuta,
sa ju teadsid,
et mind enam päästa ei saa.
Viska mind peast ja ela edasi.
See pole raske,
lihtsalt tuleb harjuda selle mõttega,
ja küll näed,
et see läheb mööda
ja siis olen ma minevik!