Kõik on uus.
See, mis algas oli hea. See on siiamaani hea.
On olemata asjad, mis oleksid võinud olla.
On asju, mida kahetsen, aga samas ma ei tunne, et ma peaksin kahetsema. Elu ei ole selleks, et midagi kahetseda. Tunnen ainult enda sees tunnet, mida pean sisimas vastikuks. See tekitab küsimusi, "Miks ma seda ei teinud?" "On aega, milleks kiirustada?" ja kõige rohkem tekib mõte: "Ma saaks kui ma väga tahaksin. Ma suudan ju." ja tegelikult selgub, et ma saakski hakkama kui ma vaid tahaks. Ma tahangi ju. Aga miks ma ei suuda seda teha. Milleks teha see raskemaks kui see on? Asi on ainult inimsese mõtlemises. Kuidas ta selle enda jaoks lahti mõtestab. Kui ta läheb lihtsamat teedpidi, siis ta teeb selle mõtte ka teoks. Aga kui raskelt, siis ta ei suuda seda mõtet peast ära saada, kuigi ta mõtted jooksevad punkti "Ei ole võimalik!". Tõesti ei ole võimalik, millegagi hakkama saada, kui nii mõtled. kahju kohe. Endalgi on selles asi. Kuigi rohkem ikkagi viitsimises. Mulle on öeldud, et ma saan hakkama, aga mul on koguaeg kaasas väike viitsimisekuju, kes alailmata ütleb mulle "Ei viitsi, lähme edasi." ja nii see asi kulgebki. Nii armas. Ei suuda mõista seda asja. Raskemast raskem.
Mis on üldse elu?
Sellele vastas John Clare nii:
Elu on kiirelt läbivoolav liivakell
Hommikuse päikese eest varju vajuv udu
Kiire askeldus, üha korduv unelm.
Mis kestvus?- Hetkeks peatumine, mõtteliiv
Ning õnn? Mullike vetevoolus
Mis haaramisel põrmustub olematuks.

Tark mõte või mis?
Või teiseks saab öelda elu kohta nii:

Elu on kiik. teen hoogu, kiigun kiiremini, teen veel - käin üle võlli, niiet maa ja taevas vahetavad kohad, silme eest läheb kirjuks ja pea hakkab ringi käima...ja siis on hea ja kiigun edasi, ikka sama trajektoori mööda. vahel unustan hoogu teha, siis jääb kiigu kiirus väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks seiskub. mis siis juhtub? tuleb naabermaja Vasja, kes on 2 aastat vanem ja kes tunneb teise naabrimaja Vanjat, kes on 4 aastat vanem. mis ta teeb? tõukab mu vaese kiigelt. enam ei kiigu, nüüd kiigub Vasja. loodan siis, et äkki järgmine päev, järgmine elu saan jälle kiikuda ja luban, et teen kauem hoogu.

Elu kohta saab öelda veel paljupalju sõnu. Kuid vähesed sõnad ja laused, mis me nendest kokku seame - mõtleme me tõsiselt ja reaalselt.