Avasin silmad ja nägin säravalt kollast päikest, mis lummas oma eredusega kogu helesinist taevast ja mille sära lõppu ei näinud. Linnud laulsid kogu hingest kõige ilusamat viit, mida ma kuulnud ei olnud. Rohi oli ümberringi nii roheline ja samas ka nii pehme kui voodi, mis kodus ootas. See oli nii hea, nii mõnus, et oleks tahtnud, et kõik oleks võinud kesta igavikku. Ma pikutasin veel ja veel kuni kuulsin, et keegi hõikas mind. Keegi hüüdis mu nime ja oli samas ahastuses ?! See ei ole võimalik. Miks keegi peaks mind otsima ja hüüdma ? Õige, ma ju jooksin kodust ära. Aga nad ei peaks mind otsima, nad ju ütlesid, et nad ei hooli minust, et tehku ma mida tahes, et neile ei lähe see korda. Siis ma jooksingi kodust ära. Milleks mul olla kuskil, kus mind ei taheta ? Mul ongi kuskil mujal ka parem kui kodus. Ja nüüd ma siin siis olengi - kuskil metsaääres; lebotsen ja mõtlen mida ma edasi peaks tegema. Kuhu minema? Või minna koju - nad otsivad ju mind; ei ma ei lähe koju, siis nad saavad jälle sõimada ja karjutada mu üle, et kui ebavajalik ma ikka nende jaoks olen. Ma lähen parem rohkem metsa sisse, siis nad ei näe mind. Kõndisin üha enam kaugemale ja kaugemale - kuni ma ei teadnud enam, kus ma olen. Ma olen selles metsas mitmeid kordi käinud, aga see koht on mulle võõras. Nagu ma ei oleks siin kunagi käinud. Kuigi ma olen ju käinud - koos isaga. Ta õpetas mulle selle metsa kõige paremad ja saladuslikumad saladused. Aga miks mul seda kohta meeles ei ole.