Läheb ülekontrollimisele, et vigadega ja sassis.

Tere,
ei ole suht tükk aega kribanud, nüüd oleks vist õige aeg ennast jälle meelde tuletada.

Kirjutaks ühe jutu.

Hommik, see ilus päikseline ja lumine hommik.Parem ei saakski olla. Kõik särab vastu kui välja vaatan. See lihtsalt on imeilus. Seda ei pruugi küll mõista, et vaatad välja on kõik tore, ilus kena ja järmisel hetkel on selline tuisk ja pakane, et ei taha välja üldse vaatada, rääkimata, sinna minekust. Tund tunni haaval liigub päev õhtusse. Iga tund sa vaatad kella, et nüüd peaks minema käima õues vaatama ringi ja värsket õhku hingama. Kasvõi poes, raamatukogus, sõbra/sõbranna poole jalutama ja teda ka kutsuma. Aga kohe kui mõtte ole ära mõelnud, siis muutub ilm halvemaks. Siis liigub tuju nulli ja jällegi tekib üks depersiooni algeline iseloom välja.
Ühel hetkel sa teed selle teoks, sa lähed välja. On mis on. Ja see juhtuski, sa läksid välja, kutsusid sõbranna ka kaasa. Kõndisite ühe teeotsa ära, mis vaja ja palju viitsisite. Enne kojuminekut käisid veel hetke poes, et osta vajalikke asju söögi tegemiseks. Siis läksite lahku, sõbranna läks koju ja sinagi hakkasid kodupoole astuma. Koju jõudes avastasid, et sul sai valesti asjad osetud. Kutsusid ühe teise sõbranna ja läksite koos poodi. Kõndisime rahulikult. See oli hea ja lõõgastav peale sellis pikka jalutukäiku, mis enne toimus. Nagu kirss jäätise peal.
Tagasi jõudes, hakkasin kooki tegema. Tegin ja tegin ja siis selgus, et ma ei tea milline näeb välja kõva munavalge. Helistasin ruttu emale ja küsisin. Ta muidugi vastas, et ta ei oska nii seletada. Aga ütles, et kui lusikas püsti jääb siis peaks olema. Tahtsin igaksjuhuks ka sõbranna käest üle küsida, kes ka suht küpsetab. Aga ta ei vastanud. Panin selle kooki sisse, mis minu meelest arvatavasti sobis. Kooki ahju pannes kuulsin, et mükse, et keegi kribab mulle, ja muidugi oli see tema. Ta küsis, etmis tahtsid. Ma ütlesin, et hilja juba. "Ei, räägi." "No, et ma tahtsin teada, et kas sa tead, milline näeb välja munavalge kõvana?." Selle peale ta naeris mind muidugi välja. "Kuidas sa seda siis ei tea?" "Eiole kokkupuuteid olnud varem sellise asjaga." "Torti või muud sellist pole teinud?" "Ei." "Kõike kindlam viis on keera kauss tagurpidi ja kui kaussi jääb siis on kõva" "No, okei, nii ekstreemne ka ka veel pole" "Ma ei saa, see ikka eriti naljakas." No, blond noh." "Ja blond, eriti blond." "nojah" "Ei no ma ei saa, väga hull." "Jajaaa."
Et selgus, et inimene õpib koguaeg. Vähemasti see asi jääb nüüd küll suht tükiks ajaks meelde. Egast midagi, oli mis oli.
Kook sai lõpuks valmis ja täitsa hea on/oli.
Pärast seda istusin veel arvutis ja vaatasin ja suhtlesin teistega. Enne poolt 12 käsin võrus, õin ema koju. Ja kodus olles ajasin temaga veel paar sõna juttuja siis tuttu, et eriti palju aega polnud enam kui üles pidi tulema. Poole kahe paiku jäin kuskil magama. Ja enne viit üles. Et jah, reaalsus on hea.