trr..

Ma vaatasin talle võõrastavalt otsa, nagu ma ei tunneks teda. Ta küsis: "Kallis...Kas kõik on korras? Kuidas sa ennast tunned?" Ma tahtsin talle öelda vastust, mida ma ei suutnud. Ma hakkasin nutma, sest kõik oli tühi. Ma ei osanud ei rääkida, ei kõndida ega mitte midagi teha. Ma lamasin ainult voodis pikali ja vaatasin tühjalt lakke. Ta naeris ja ütles, sul on ikka kõige kaunim naeratus. Ta nägi mu silmades naeru ja samal ajal nuttu. Ta lohutas, et pole midagi, et see läheb mööda. Ma lootsin seda, kuid möödus nädal, kuu ja aasta, ja ma olin ikkagi veel voodis. Ma tahtsin ära. Ma tahtsin jääda ainult üksi, ma ei tahtnud, et keegi mul juures oleks. See oleks olnud mulle liiga valus, näha kedagi, kes ainult on sellepärast mu juures, et nad haletsevad. Aga ma ei suutnud seda neile öelda. Ma ei saanudki rääkida. Ainult mõned sõnad ja needki jäid lõpuks arusaamatuteks.
Ja siis ma ei teinud enam midagi mida nad tahtsid, ma tahtsin olla ainult üksi ja see oli ainuke viis kuidas neid lahti saada. Ma saavutasin selle. Ma sain neist küll lahti, aga halvasti. Ma isegi ei püüdnud enam midagi teha, sest aeg oli lennades läinud ja mina ikka siin, voodis. Mitte midagi polnud tollest päevast muutunud, kui ma haiglast välja sain. Muidugi ma olin masenduses juba ja alla andmas. Kuid ühel hommikul kui silmad lahti tegin ja ringi vaatasin, tundsin, et kõik on kuidagi teistsugune. Päike säras rõõmsalt, linnud laulsid ja ma tundsin ennast kergena. See oli hea lõõgastav tunne, mul polnud seda tundnud pikka aega. Ja ma naeratasin, ja mitte silmadega, vaid suuga. Ma olin õnnelik. Ma nägin, et kõik võib muutuda, et mul pole vaja masenduses olla. Tol päeval ma hakkasin endaga tegelema. Ma tahtsin näidata, et ma saan hakkama. Igapäev ma üritasin ennast nii palju kui võimalik liigutada. Alguses tundus see asi ikka väga lootusetu. Mul ei liigunud mitte üksi kehaosa, peale käelabade. Aga ei, ma ei andnud alla, kui soov ja tahtmine juba vastupidiseks muutus. Ma mõtlesin, et siin on veel palju ilusaid asju ja ma tahan neid näha, ma ei taha nendest ilma jääda. Ma üritasin, proovisin ja sain hakkama, väikeste sammude viisi. Muidugi ma alustasin varvastest, ma tahtsin, neid liigutada. Vahepeal oli juba surnud jala tunne, mis ajab pinde välja. Selle üle oli mul hea meel. See pidi tähendama mulle ainult head. Mida aeg edasi, seda rohkem ma ennast liigutada sain, aga nagu ma ka arvasin, oli kõndimine ja käes midagi hoidmine minu jaoks ikka väga raske. Asjad pudenesid käest ja läksid katki. Ma polnud kunagi nii palju nõusid ära lõhkunud, kui sel ajal. Õnneks leidsin, et mul on papptaldrikud ja topsid olemas. Need õnneks jäid terveks. Kõndimisega oli ka nii, et ma pidin igaltpoolt kinni hoidma, et liikuda. Kukkusin ja tõusin püsti. Ja need sinikad olid mulle väga armsadeks saanud. Kui ma vaatasin, et ma olen valmis teistele ka seda ütlema ja näitama, siis kutsusin nad minu juurde. Kõige kallimad inimesed tulid, ma läksin neile ukse vastu ja nad olid üllatunud ja õnnelikud. Kõik õnnitlesid ja küsisid, kuidas sa hakkama said, mida sa tegid. Seletasin neile natuke. Istusime ja jõime kohvi ja sõime. Ma olin õnnelik, kõik oli nagu paari aasta eest. Meil oli tore. See mida ma sõprade silmis nägin, tähendas mulle palju. Ma nägin neid naermas ja üksteisega juttu puhumas. Ma tõusin püsti ja liikusin köögi poole.Ja sel hetkel ma kukkusin ja tõusta enam ei jõudnud. Avastasin, et ma ei suuda ka enam rääkida. Pisarad jooksid iseenesest. Ma olin löödud. Löödud oma haigusepoolt.
Nad viisid mu kiiresti haiglasse. Kuid sealt ei öelnud enam midagi head. Nad said mu jälle rääkima, aga mitte enam kõndima ega midagi tegema. Ma süüdistasin ennast, et see on minu süü. Ma poleks pidanud olema nii kangekaelne. Ma oleks võinud abi vastu võtta. Miks just nüüd, kui ma olin õnnelik? Nad lohutasid, aga see oli armas, kui süütunne oli ikka mul suur. Ma vaatasin ja olin. Järgmised paar kuud olid mulle eriti rasked. Ma sain iga päevaga vähem rääkida ja mälu polnud ka enam see, mis varem. Unustasin ka kõike elementaarsemaid asju. Aga seekord ma ei andnud alla, ma tahtsin võidelda selle haigusega. Ma ei tahtnud seda. Ma märkasin, kui tähtis on elu ja seda nautida. Ma tahtsin, et nemadki sellest aru saaksid ja seda ei raiskaks. Nemad ainult olid mures ja masenduses, mida nad mulle välja ei näidanud. Nad võitlesid minu juuresolekul pisaradega.
Järgmisel päeval ma võtsin neilt kätest ja proovisin öelda, et hoidke ennast ja ärge olege kurvad, rõõmustage, igas asjas on natuke head. Nad hakkasid naerma. Kuigi see oli kurb naeratus. Nad olid koguaeg mu juures, see tegi mind rõõmsaks, ma naeratasin, olin kuidagi aktiivne, vähemasti energiat oli palju. Ma hetkeks tundsin, et midagi pole olnudki, et ma saan kõike teha. Aga nii ruttu kui see energia tuli, nii kiiresti see ka kadus. Tekkis väsimus ja jäin magama. Nad arvasid, et ma olen lahkunud nende seas, ja puhkesid nutma, ja kutsusid arsti. Arst ütles:"Et ta magab, aga kas ta ka enam üles ärkab on küsimus. Igal juhul pole tal enam palju jäänud." Ema vajus ära, ta nuttis nii kohutavalt, et ei suudnud seda lõpetada. Talle anti rahusteid. Kõik olid endast väljas. Keegi ei osanud midagi teha. Nad ei mõistnud kuidas see võimalik, ta sai liikuma, ta tegutses jälle, ta oli nagu varem, aga nüüd lebab ta siin abituna voodis. Ma olin koomas kuskil kuu aega. Ma võitlesin, ei andud alla, sest ma andsin endast vahest märku. Arstid tegid kõik mis võimalik, aga ma olin väsinud, ma ei jõudnud enam. Ja oligi kõik. Ma tundsin, kuidas arstid mind elustavad ja tuttavad nutavad ja lootavad ja karjuvad mind, et ära anna alla. Võitle, sa oled nii kaua võidelnud. Ära anna alla. Ma hakkasin sisemuselt nutma, aga ma ei jõudnud enam. Mul polnud enam energiat. Ma ei tahtnud neile haiget teha, aga ma ei saanud midagi parata. Ma ainult palusin neilt andeks. Ma arvan, et nad kuulsid seda. Arstid lõpetasid ja see kurbus mis oli, oli nii suur, et nad ei tahtnud seda uskuda. Nad nutsid ja hoidsid minust kinni. Kuigi oli juba hilja. Ma olin nende juurest lahkunud. Siis üks ütles, et ärge olge kurvad, ta ei tahtnud seda. Olge ta pärastki natuke rõõmsamad, ta tegi endast kõik, ta süüdistas ennast, olge mõistvamad, kuigi seda on raske teha, eriti praegusel hetkel. Neil tuli väike naeratus näole ja mina tundsin ennast kergelt nagu udusulg.