Mis on teispooluses?

Kui kell on löönud kaksteist
Kõik kellad kuulutavad keskkööd. Me näime olevat sellest teadlikud. See teeb meid rahutuks. Mis juhtub, kui tänasest saab homne päev? Mis juhtub pärast seda, kui kell on löönud kaksteist?
Homne päev on meie jaoks ristsõnamõistatus. Meie aga armastame vaid selliseid ristsõnu, mida oskame lahendada. Oleme trotslikud, et tulevik meie pilkude eest suletud tihkete lukkude taha. Kuid me oleme otsustanud lukud lahti murda!
Ajalugu lõpeb käesoleva hetkega. Siin pole mingit alternatiivi. Seda ei saa enam kaugemale edasi kirjutada. Kuid me ei nõustu siin peatuma. Miski meis tahab avada ust, millel on silt: „Sissepääs keelatud!“
Kaasaja inimene võitleb aja piirangute vastu ning on otsustanud need ümber lükata, elada piiranguvaba elu, leida inimese eest kaua varjatud saladused.
Kõige kangekaelsem, järeleandmatum rajajoon on surm. Alates ajast, mil surm esimest korda oma külmuses sellele planeedile ilmus, on inimesed logistanud lukke. Igaüks tahab teada, mis asub teisel pool.
Kui surm astub meie tänavale, lükkab lahti meie jalgvärava ja võtab mõne meie armsa või sammub otse meie poole, nõuame ühtäkki meeleheitlikult vastust! Pole ime, et mõte surmast mõlgub inimeste meeltes. Elame planeedil, kui kõik surevad. Sajast inimesest sureb sada, kümnest kümme, ühest üks.
On loomulik, et püüame leida oma vangikongist mingi väljapääsu. Ons see mingi ime, et üritame leida kõrvalteed surmast mööda? Ons see ime, et miljonid inimesed püüavad põgeneda surma eest väite taha, et surma ei ole?
Mis tunne on surra?
Kaks poisipõnni – viie ja kolmeaastane olid just lugenud õhtupalvet: „Heidan unele, mu Looja kaitset heldet mulle too Sa, kui voodist ma enam ei tõusekski üles...“
Isa oli pannud nad voodisse ning seisis juba ukselävel, kui viieaastane poeg rahutult küsis: „Isa, mis tunne on surra?“
„Pimeduse tunne,“ ühmas isa tulesid kustutades ja ust sulgedes. Väikemees jäi tuppa lamama ja nuttu tihkuma. Tema kolmeaastane vend kuulas pealt ega saa kunagi kuuldut unustada!
Mis tunne on surra? Pimedusse kaduda. Peame möönma, et isa ütles õigesti, kuigi ta ei teinud seda eriti armastusväärselt. Surmas pole vähimatki õnnetunnet, põnevat ega kaasahaaravat, kuigi seda vahel väita püütakse.
Jeesus ei eitanud ealseki surma olemasolu. Ta ei püüdnud esitada seda kauni ja kütkestavana. Jeesus käsitles surma kui vaenlast, kes tekitab veel kaua vaeva. Apostel Paulus kirjutas: „Viimane vaenlane, kellele ots tehakse, on surm.“
Hea surmaga seoses vaid see, et jeesus võitles sellega ning võitis. Surm saab maailmast kõrvaldatud. Ent see aeg pole veel tulnud. Praegu on surm pime, päris pime kogemus.
Mis juhtub inimesega, kui ta sureb? Kuhu ta läheb? Kas kõik – nii jumalakartlikud ja jumalatud – jõuavad ühte paika välja? Kui asi on nii, siis pole sugugi oluline, kuidas me praegu elame.
Piiblist leiame väga selgeid hinnanguid surma kohta: „Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam paika, sest mälestus neist ununeb! Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa sellest kõigest, mis päikese all sünnib!“
Kas hing võib rännata?
Mõningad ennustavad, et inimkond võib varsti saavutada surematuse – võimalik, et juba käesoleva sajandi lõpuks. Kõlab põnevalt, või mis? Enne aga, kui satud õhinasse võimalikust lähitulevikus hämuselt paistvast surematusest, on sul hea kaaluda, kas see ikkagi vastab sinu lootustele. Sest meile kõneldakse, et taolise surmatuse omandamine eeldab seda, et asjaosane isik ei kahjutaks end ebatervete elukommetega. Lisaks sellele, et samuti nagu uus auto võib liiklusõnnestuses vanarauaks muutuda, või inimene peen keemiline koostis hävida. Surmatuse saladuste selgitamine ei aita kolmekümne viie aastat meest, kes laostavate eluviiside tulemusena võib südame ataki tõttu surnuna tänavakividele vajuda. See surematus ei saa ka kedagi kaitsta kopspõletiku, tuberkuloosi või sepsise eest.
Mis on teisel pool elu?
Mis juhtub inimesega surmajärgse kahekümne minuti jooksul? See on erutanud kõiki juba tuhandeid aastaid. Ent tänapäeval väidavad mõned teadvad – omaenda kogemusest!
„Inimene on suremas. Ta kuuleb, kuidas arst kinnitab ta olevat surnud. Ta kuuleb ebameeldivat häält ja tunneb end kiiresti tuhisevat läbi pika pimeda tunneli. Ta leiab end olevat väljaspool keha ning võib silmitseda oma keha eemalt. Ta vaatleb elustamist segaste tunnetega. Hetke möödudes harjub ta oma imeliku olukorraga. Tal on nüüdki kest ümber, kuid see on oma olemuselt ja võimeliselt täisesti eripärane. Siis tulevad teised teda tervitama ja abistama. Ta kohtab surnud sugulaste ja sõprade ringi. Seejärel silmab ta hiilgavat olevust. Olevus esitab talle küsimuse, ent mitte keele vahendusel ning kangastab tema ette panoraamvaatena tema elu tähtsamad seigad. Ta ligineb mingile väravale, kuid tajub siis, et tuleb maa peale tagasi pöörduda, sest veel polnud tal aeg surra. Ta ajab vastu, sest on sellest uuest kogemusest joovastuses ega soovi tagasi pöörduda. Sellest hoolimata ühineb ta mingil moel taas füüsilise kehaga ja jätkab elu.
Inimaju on suurepärane ja keeruline masinavärk. Keegi ei saa väita teadvat täiesti selle funktsioneerimist. Ajus arvatakse olevat umbeskümme miljardit närvirakku. Need omavad taju ja aistingute tekke seisukohalt keskse koha. Meie närvirakud vahendavad iga hetk lugematuid elektrilisis impulsse. Neid mõjutavad kogu aeg meid ümbritsevad välismõjutused ja ärritused. Teame, et aju normaalset funktsioneerimist võib mitmel viisil häirida. Uimastavad ained, eriti hallutsinogeenid võivad mõjuda aistingutele.
Me pole päris teadlikud veel selleski, miks me uinume ja näeme unenägusid. Ainuüksi hapnikupuudus võib panna täiesti terve mehe andma tobedaid vastuseid. Kõrge palavik võib panna inimese sonima. Annus LSD-d saadab ta meeletusse.
Kas sa hoolid pigem pikkadest tunnelitest ja segadusest ning viirastuslikest hingedest, kes aitavad sind üle kohanemisperioodil ja salapärasest hiilgavast olendist, kes soovib sulle surmas teretulemast, kui taevast?
Kas inimene on armastusväärsem kui Jumal?
Chowchilli lähedal asuva kiriku teadetetahvlile ilmus kummaline silt. Sellelt või lugeda: „Hea kohtunik, andke röövlitele rohkem, kui vaid kuus kuud tingimisi!“ Silt seondus ajaloo ühe kõige eriskummalisema röövliga. Ilmselt kardeti, et kohtunik on süüaluse vastu liialt leebe. Kuid ka siis, kui ta oleks röövlid määranud surma gaasikambris, oleks ta olnud palju heatahtlikum kui paljude meelest Jumal on.
Meistermatkija
Noor naine ärkas kell kaks öösel. Õudusega leidis ta, et ei saa enam liigutada ega vähimatki häält teha. Äkki ujus hall, umbes jalgpallisuurune asi avatud aknast sisse. See hõljus tema voodi ees oleva vaiba kohal. Siis tungis masinast välja kolm jalga ning õhusõiduk laskus põrandale. Seejärel lasti alla väikesed trepid ning viis või kuus pöidlapikkust mehikest astusid alla nähtavasti masinat kohendama. Kui töö tehtud, läksid mehed sisse, masin tõusis õhku ja väljus aknast. Seejärel oli naine võimeline end taas liigutama. Naine väidab, et oli täielikult ärkvel.
Sa ei usu seda lugu? Sa pole kergeusklik, sind pole kerge ninapidi vedada. Sa ei usu ufosid, üleloomulikke ilminguid ja muud taolist. Sinuga ei ole kõik korras. :)

think on these thing (mõelge neile asjadele)