Põrgu

Põrgu on usufilosoofidele, kirjanikele ja tavainimestele alati tundunud reaalsemana kui taevas. Põrgu on lõputu tuli ja väävel, tarretavad pimeduseaugud, väävlihais ja karjed, nutmine ja hammaste kiristamine - ning lõputu füüsilise piina kordumine alati ja igavesti. Valu on lõpmata palju kujundlikum kui nauding. Igaüks, kes Dantet lugenud, möönab, et mällu ei jää mitte paradiisi kiirgav sära, vaid äraneetute kujutised, keda piinatakse põrguringides. "Ei ükski vaat, kus küljelaus sisse löödud/nii irevil kui see, mis nägin seal/Just nagu kirves hakkind teda peerumulguni/siskond kanadel ripakil, sealsamas põrn ja kops/paistis maks ja süda ja too jäle kott/mis sõnnikuks teeb söögi, kui alla neelat see."