hei
tundub, et iga päevaga läheb mu blogi aina lühemaks:D
aga egast tänagi midagi erilist ei toimunud:)
ainult see luuletus hakkas meeldima:D
Üksik pisar
kukub jäätunud murule,
tekitades tasase
peaaegu kuulmatu kristalse heli.
Külm hämarik!
Ja peagi on kõik endine.
Surm vaikus,
muutudes hetkeliseks tuulepuhanguks latvis.
Seal pimeduses
seisad ka Sina.
Peaaegu nähtamatult
kujutlen Su kauneid näojooni - Su keha.
Tahaksin öelda vaid üht,
kui soendan Su külmunud käsi,
et armastan Sind...