Raske on kirjutada tundeid paberlile, sest neid on võimatu seletada. On mida seletada, aga kust alustada ja kuidas lõpetada.
Oli mingi päev (täpsemalt oli vist teine märts 2008 aastal) kui ma sind esimest korda kommenteerisin. Ma ei tea, küll miks me varem suhtlema ei hakanud, noo mina sel põhjusel, et nagu ma arvasin, et sa oled tunduvalt vanem kui sa tegelikult oled ja ma arvasin ka seda, et sa elad kusgil teises Eesti otsas, mitte siin samas lähedal. Mis on muidugi tore. Ja siis hakkasime kokku saama. Mina, sina, Gerli ja Aive ka. Alguses olid mingi küsimustefoorum ainult (: Ja mingil hetkel, ma ei oska öelda, mis mulle pähe kargas, jalutasin minema (äkki hirmu eest). Ja nii kaks õhtut järjest. Ma tõesti ei olnud uueks suhteks valmis. Kartsin haiget saada ja siis kui Aive ütles, siis ma kohe vastu, midagi mõtlemata, et võta ta endale. Ma ei jõua, ma ei suuda. Ja nii kahjuks, kui see ka ei olnud kaks õhtut järjest. Aga õnneks või kahjuks, ei juhtunud seda mida ma ütlesin. Kolmandal õhtul, kui ma minema läksin, ja te autoga järgi tulite ja ma mitu korda maha kukkusin ja Gerli ja Aive rääkisid minuga. Ja sina läksid auto juurde tagasi. Lööduna? Ja siis ma ei tea mis juhtus, aga kõik muutus - ühehetkega. Siis nad hõikasid, et oota. Ja siis ma ei tea. Segadus oli ülekõige, mis sel hetkel valdas. Ja see, et ma koos teiega ikka tulin - oli tore. Kusjuures, ei kahetse ka, sest midagi ei ole kahetseda. Ja nii edasi, oleme praktiliselt iga päev kokku saanud. Ja mida rohkem ma sinuga nagu koos olen, seda kindlam tunne mul on. Aga kõik on hea - (mis hea?) super ikka (:
Tore, et ikka sinuga tuttavaks sain ja me ikka nagu koos oleme. Sa ikka nagu kallis - ülikallis mulle (:
muahhh =)